INDREK NÄGELIK ⟩ Õpetajate streik − kas Eesti haridus- ja koolikultuuri lakmuspaber?

Indrek Nägelik
Copy
Kiviõli 1. keskkooli õpetaja Indrek Nägelik.
Kiviõli 1. keskkooli õpetaja Indrek Nägelik. Foto: Erakogu

Kui viimastel aastatel on meedias rõhutatud, et head kriisi ei tohi raisku lasta, siis sama peaks kehtima ka õpetajate streigi kohta. Lugedes Põhjaranniku 22. jaanuari artiklit "Tööseisak koolides: "Mulle väga meeldib streik!"", hakkasin analüüsima, mida saaksime sellest õpetajate või ühiskonnana õppida.

Igapäevases jutus, Õpetajate Lehes, sotsiaalmeedias ning haridusministeeriumi materjalideski viidatakse tihti õpetajatest rääkides ka kooli autonoomsuse teemale. Koolile ja õpetajale on ette antud riiklik õppekava ja üldpädevused ning on iga kooli ja õpetaja enda otsustada, kuidas õpilasega arvestades parimal viisil õppekavas toodud õpiväljunditeni jõuda. Tuleb tõdeda, et põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses autonoomiat siiski kordagi ei mainita.

Sama võiks eeldada ju ka streigi ja õpetajate töötingimuste kohta − õpetajate endi valida on, kas jõuda palgatõusu ja töötingimuste paranemiseni streikimise, arutelude või mõne muu meetodi abil. Kahjuks polnud haridus- ja teadusministeerium (HTM) õpetajate sellise autonoomiaga rahul ning juba streigivõimaluse kerkimisel kiirustas ministeerium seda ebaseaduslikuks kuulutama.

Kui see ei toiminud, võttis ministeerium seisukoha, et kuna seadus ei nõua streigi ajal palga maksmist, siis ametlike infokanalite kaudu utsitada koolipidajaid seda ka mitte tegema. Samuti keerati riigikoolide palgakraanid streikivatele õpetajatele kategooriliselt ja kindlalt kinni. Tasakaaluks kutsus küll siseminister Lauri Läänemets oma erakonnakaaslastest omavalitsusjuhte õpetajatele streigi ajal palka edasi maksma.

Enamik kolleege, kes ise ei streigi, nimetavad mittestreikimise põhjuseks ainult majanduslikke kaalutlusi.

Leian, et HTM jättis kasutamata unikaalse võimaluse kaardistada Eesti hariduse tervist. Kui seadusega sätestada näiteks esimese streigipäeva tasustamine, võiks selle abil teada saada, kui paljud õpetajad streigivad ainult töötasu pärast ning kui paljusid motiveerib klassi ette astuma miski muu.

Mis puudutab Ida-Virumaad, siis enamik kolleege, kellega olen streigist vestlema sattunud ning kes ise ei streigi, nimetavad mittestreikimise põhjuseks ainult majanduslikke kaalutlusi.

Mis puudutab mind ja minu kolleege, siis meil Kiviõli 1. keskkoolis (KIK) streikis vähemalt ühe päeva umbes pool õpetajaskonnast. Tahaksin seejuures kiita oma kooli juhtkonda ja streigijuhti, sest kordagi ei olnud vähemalt minul tunnet, nagu mind keelataks või ässitataks streikima, otse vastupidi. Edastatud info oli alati neutraalne ning hoiak alati toetav, olenemata tehtud valikust.

KIKiga sarnane oli streikijate olukord näiteks Kohtla-Järve slaavi põhikoolis, kus streikis tervelt 70% õpetajatest. Nagu koolijuht Vladimirova artiklis ka ütleb: "Võin eeldada, et see juhtus seetõttu, et koolis on sõbralik, avatud, konstruktiivne töökeskkond. Keegi ei sundinud kedagi osalema, aga keegi ei seganud ka. Meil on mitmekesine meeskond: palju on eestlasi ja venelasi, paljud on kakskeelsed, on noori, on neid, kes tulevad Eesti erinevatest piirkondadest."

Nendes koolides tundub vähemalt suuremas osas valitsevat avatud töökeskkond ning arvamuste paljusus, demokraatia. Mis võib toimuda aga nendes koolides, kus streikijaid ei ole või peaaegu üldse ei ole? Osati aitab sellesse pilgu heita artikkel "Vene pilk | Jevgenia Parv: mida kaugemal Narvast, seda julgemad õpetajad". Põhjusi võib olla kolm: pooltel Narva õpetajatel on streikimist keelav kollektiivleping, nõukogudeaegne mentaliteet, mis tähendab ka õpetajate survestamist, või hoopis minnalaskmismeeleolu, sest keelenõude mittetäitmise tõttu võidakse õpetajaametist sügisel nagunii ilma jääda, kui keeleeksamit edukalt ei sooritata.

Eelnevad seletused kirjeldasid kaht tüüpi koole: kogukonnakoolile, kus tundub toimivat demokraatia ja arvamuste mitmekesisus, ning vene koole, kus paljuski valitseb sovetimentaliteet oma despootlikus või resigneerunud vormis. Vaatlemata on veel koolid, mis ei tundu sobivat kumbagi kategooriasse.

Tegu peaks olema vähemalt kirjade järgi eestikeelsete, eestimeelsete ja igati eesrindlike munitsipaalkoolide ja riigigümnaasiumidega. Kas tõesti ministeeriumi käsi on nii tugevalt riigikoolide kõril, et streikida ei julgeta? Narva eesti gümnaasiumis ja Kiviõli 1. keskkoolis ju ometi streigitakse. Kas soovivad värskete riigikoolide juhtkonnad ministeeriumi ees lihtsalt pugeda? Kas puudub neis koolides avatud ja arvamuste paljususel põhinev demokraatlik suhtlus?

Kas poetakse peitu Ida-Virus kehtiva kõrgema palgatoetuse taha? Viimase puhul on tegu argumentum ad hominem´iga, sest seeläbi survestataks näiteks minusugust nooremapoolset õpetajat justkui igavesest ajaks igavesti jääma õpetajaks Ida-Virumaale, sest ülejäänud Eestis on palk ju madalam. Kas juhivad neid koole lihtsalt despootlikud koolijuhid? Neile küsimustele on kahjuks raske vastata, sest neid vastuseid saavad anda ainult asjaosalised ise.

Nagu näha, siis juba töökeskkonna mõistes on õpetajal võimalik ainuüksi Ida-Virumaal sattuda väga erinevatesse koolidesse. Töökeskkond mõjutab kindlasti nii töötavat õpetajat kui õpetaja kaudu ka õpikeskkonda. Näiteks aitab mitmekesisem ja erinevatele arvamustele avatud kollektiiv õpetajatel paremini tööstressiga toime tulla ning tekitab ka soovi samas asutuses pikemalt töötada.

Seega, tulevane õpetaja, karjääripööraja või töökohta vahetav tegevõpetaja. Kui lähed järgmine kord töövestlusele, siis küsi intervjueerijalt, kui paljud nende kooli õpetajad 2024. aasta jaanuaris streikisid ja miks. Vastus võib selle kooli töökeskkonnast nii mõndagi kõnelda.

Ja sina, käesoleva aasta kevadel põhikooli lõpetav üheksandik, kes sa soovid minna gümnaasiumisse, või lapsevanem, kes sa soovid oma last panna esimesse klassi. Vaata põhjalikult üle artiklist "Tööseisak koolides: "Mulle väga meeldib streik!"" leitav streigiülevaade ning mõtle, millist õpetajat sa endale või oma lapsele tahaks. Kas õpetajat, kes on olenemata olukorrast vaba väljendama oma argumenteeritud seisukohta ning seisma oma õiguste eest, või õpetajat, kes võib olla mõningatel juhtudel oma otsustes põhjendamatult piiratud, suunatud või lausa survestatud?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles