Kas kelmusest kuritööni on pikk samm?

Kalle Laanet, justiitsminister, Reformierakond Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Kui täiskasvanud inimese kohta öeldakse, et ta on kelm, siis ei tähenda see veel tingimata kurjategijaks tembeldamist. Kui seda aga kuulutab kohtunik, siis on lood halvad − halvad kelmi jaoks, halvad ühiskonna jaoks. Ja muidugi mõista halvad kelmuse ohvrite jaoks.

Eesti keele seletavast sõnaraamatust võime lugeda, et kelm on ebaaus, petis, tüssav isik. Aga paar rida altpoolt loeme ka, et see võib tähenda kedagi, kes on koerust täis või vigurivänt ja võrukael. Ja veel altpoolt saame teada, et see võib tähendada ka kelmikat ja vallatut.

Nojah, ega selles ju midagi uut ole, aga sõnaraamatust lugedes saame kinnitust, et nii mõistab seda sõna ja samast tüvest kasvavaid sõnu-väljendeid enamik meie keelt oskavatest inimestest.

Kui loeme veel, et kelmikas tähendab vallatut, vallatlevat, naljatlevat, ühesõnaga igavesti vahvat kaasinimest, siis ei tahagi kavatsetuga jätkata, aga amet kohustab.

Karistusseadustiku (KarS) § 209 annab teada, et kelmus on "teisele isikule varalise kahju tekitamine tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil".

Kuritegu eeldab, et oleks täidetud vähemalt need kolm tingimust.

1. Eesmärk on saada varalist kasu.

2. Kasu saamiseks luuakse kellelegi vale ettekujutus ehk valetatakse mingil moel.

3. Ebaõige ehk vale ettekujutuse loomine toimub teadvalt, see tähendab teadlikult, eesmärgipäraselt.

Seadusepügala selgituseks teen siinkohal paar täpsustust.

Esiteks on õigusemõistmise puhul küsitav eufemismide kasutamine. Näiteks seesama "teadvalt ebaõige ettekujutuse loomine". Kõlab ju selgemalt, kui ütleme otse: "Teadvalt vale ettekujutuse loomine." Aga õiguskeele korrastamine on üldse üks suuremat sorti ettevõtmine ja eesmärk omaette.

Selgituseks aga: varaline kasu võib tekkida kaudselt ja kui asi kohtusse jõuab, siis (loodetavasti) tuuakse selline sündmuste käik ka esile. Ehk kuigi just varaline kasu ei pruugi mõne kelmuse puhul olla otseselt nähtav, esmane või otsene, siis peenema kelmuse korral ongi see teadlikult nii seatud, et vähemalt ohver, halvemal juhul ka õigusorganid ei näeks teo ja kaugema tagajärje seost.

Seetõttu on ka meie karistusseadustikus eraldi välja toodud soodustuskelmus (§ 210), investeerimiskelmus (§ 211), kindlustuskelmus (§ 212) ja kiiresti kasvava nähtusena arvutikelmus (§ 213).

Päris spetsiifiline on eraldi paragrahvina käsitletav "Hankekelmus Euroopa Liidu finantshuve kahjustades", mille paragrahv kakssada üheksa prim üks viitab, et see on olemasolevasse seadusesse ajastulise nähtusena hiljem lisatud.

Jätan seaduse lahtiseletamise erialainimestele, huvilistel soovitan lugeda seaduste kommenteeritud väljaandeid. Teen siiski ühe üldisema märkuse ühel oma lemmikteemal ehk õigusemõistmises kasutatava emakeele asjus.

Praeguses karistusseadustikus ei käsitleta eraldi pettust ja petmist ning selle asemel ongi süüliseks tegevuseks kelmus. Pettuse mõiste leidub seaduses mitmel pool ja on isegi kelmuse asjus olemas, kuigi pelgalt soodustuskelmusega seoses. Sõnaraamatutest sõltumata tundub ka kelmus pigem eufemismina ehk pettuse ilustatud nimena, nii nagu "vale" asemel kasutatakse meie keelele võõrapärast sõna "ebaaus". Tunnetuslikult. Aga las jääda seegi erialainimeste tööks.

Kuriteona käsitletavate kelmuste kasv oli möödunud aastal 45%, see on poolteist korda (!) rohkem kui eelnenud aastal. Aja märgina on kasvamas investeerimis- ja arvutikelmused ning nende kombinatsioonid.

Selle teema juures tekivadki probleemid, mille põhjuseks on keel ja tunnetus. Kui kurjategija, keda seadusetähe kohaselt nimetatakse kelmiks, ehk siis kelm-kurjategija tüssab oma ohvreid kuidagi kaugemalt ja anonüümselt − infotehnoloogilisi võimalusi kasutades ja mitte isiklikult suheldes −, tundub see justkui vähem kuriteona kui lihtsalt sissemurdmine ja inimeste isikliku vara endale võtmine. Aga ei ole ju!

Ohvri arvutisse ja elektrooniliselt hoitava vara kallale tungimine on inimlikult ning sisuliselt just seesama, mis füüsiline sissemurdmine ja teisele kuuluva vara omastamine ehk varastamine.

Kui vargad on viinud kelleltki tema raha, seejärel tabatud ning uurimise tulemusena kohtu alla antud ning kui nad siis kasutavad oma ohvri raha selleks, et end ohvrile kohtus vastandada, ohver aga ei saa kalleid advokaate endale lubada, sest tema vara on kurjategijate käsutada ja kasutada, siis tundub (!) see meile kohutavalt küünilisena. Kas asja muudab see, et võõras vara omandati krüptovaraga oma ohvreid tüssates? Ma ei näe mingit vahet, kas varastati kapist sularaha või võeti võõras vara omale osava IT-tegutsemise ja isegi seaduseaukude ärakasutamisega. Selle üle tasub mõelda nii kohtunikel, osavatel IT-inseneridel, keda võidakse kavalalt ära kasutada, kui kõigil, kes tavakasutajana oma asju ajavad.

Olgu lõpetuseks veel viidatud, et riigi infosüsteemi amet (RIA) registreeris möödunud aastal üle 3300 küberründe, mis ju tegelikult on samamoodi võrreldavad isiku- ja varavastaste, sageli ka riigivastaste rünnetega. Kui kellelgi on võimekus tungida Eesti riigi elektrooniliste varade ja väärtuste sekka eesmärgiga neid kahjustada ja hävitada, siis võib ju arvata, et sellega kaasneb selliste tööriistade müümine kurjategijatele, kes ründavad meie kodusid, rahakotte, tervist, heaolu.

Kaitsmaks nii palju kui võimalik oma rahvast, see tähendab oma inimesi, teevadki riiklikud õiguskaitseorganid ja valitsus ka rahvusvahelist koostööd, mille üks osa on kurjategijate väljaandmine riikidele, eelkõige liitlastele, kes soovivad nende üle kohut mõista.