Eesti keele seletavast sõnaraamatust võime lugeda, et kelm on ebaaus, petis, tüssav isik. Aga paar rida altpoolt loeme ka, et see võib tähenda kedagi, kes on koerust täis või vigurivänt ja võrukael. Ja veel altpoolt saame teada, et see võib tähendada ka kelmikat ja vallatut.
Nojah, ega selles ju midagi uut ole, aga sõnaraamatust lugedes saame kinnitust, et nii mõistab seda sõna ja samast tüvest kasvavaid sõnu-väljendeid enamik meie keelt oskavatest inimestest.
Kui loeme veel, et kelmikas tähendab vallatut, vallatlevat, naljatlevat, ühesõnaga igavesti vahvat kaasinimest, siis ei tahagi kavatsetuga jätkata, aga amet kohustab.
Karistusseadustiku (KarS) § 209 annab teada, et kelmus on "teisele isikule varalise kahju tekitamine tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil".
Kuritegu eeldab, et oleks täidetud vähemalt need kolm tingimust.
1. Eesmärk on saada varalist kasu.
2. Kasu saamiseks luuakse kellelegi vale ettekujutus ehk valetatakse mingil moel.
3. Ebaõige ehk vale ettekujutuse loomine toimub teadvalt, see tähendab teadlikult, eesmärgipäraselt.
Seadusepügala selgituseks teen siinkohal paar täpsustust.
Esiteks on õigusemõistmise puhul küsitav eufemismide kasutamine. Näiteks seesama "teadvalt ebaõige ettekujutuse loomine". Kõlab ju selgemalt, kui ütleme otse: "Teadvalt vale ettekujutuse loomine." Aga õiguskeele korrastamine on üldse üks suuremat sorti ettevõtmine ja eesmärk omaette.
Selgituseks aga: varaline kasu võib tekkida kaudselt ja kui asi kohtusse jõuab, siis (loodetavasti) tuuakse selline sündmuste käik ka esile. Ehk kuigi just varaline kasu ei pruugi mõne kelmuse puhul olla otseselt nähtav, esmane või otsene, siis peenema kelmuse korral ongi see teadlikult nii seatud, et vähemalt ohver, halvemal juhul ka õigusorganid ei näeks teo ja kaugema tagajärje seost.