Emakeelepäev on minule väga erilise tähendusega. Nagu emakeelgi. Ehkki − mida erilist võiks olla keeles, mida ma rohkem kui seitse kümnendit iga päev kasutan? Aga on.
VIRVE OSILA ⟩ Emakeel − nii tavaline ja ometi eriline
14. märts 2024, 00:00
Mullu sügisel, kui Mäetaguse raamatukogus oma seni viimast luuleraamatut kokku panin, lausa hüüatasin mitmel korral, et kas pole eesti keel imeline ja issake, kuidas ma seda keelt armastan. On puhas nauding panna sõnadesse oma tundeid, kõike, mida näen ja kuulen, ning iga tundevirve, iga kuuldud heli või kogetud hetke jaoks on olemas sõna; palju erinevaid sõnu.
Mäletan tänini oma lapsepõlve juhtumisi ja jutte. Meie kodus loeti palju. Mu vanematel oli vähe kooliharidust, aga kuhjaga haritust. Igaks sünnipäeva- ja jõulukingiks sain isalt raamatu ja kooliski kingiti nääripühadeks raamatuid. Jah, eks need olid suuresti tolle ajastu sisuga, aga rohkem oli siiski loodus- ja seiklusjutte, kus tegelasteks polnud ei suvorovlased ega kangelaspioneerid.
Mina kuulun eestlasena Ida-Virumaal vähemusrahva hulka ja just seepärast ongi eesti keel mulle oma tavalisuses väga eriline.
Raamatute maailm oli tohutult huvitav ja me tõesti lugesime palju. Emal oli säilinud mitmeid Eesti-aegseid raamatuid ja ajakirju, mõned koguni vanaaegses kirjas − need olid veel eriti põnevad avastada. Kodus me ka rääkisime palju. Mina ise kõige rohkem. Igas hetkes oli midagi, millest teemat arendades sain luua loo ja seda siis mitmete lisanditega vanematele ja naabriperedele ette kanda. Mu vanavanaisa ühmas sageli mulle viidates endamisi: "Kas see linavästrik vahel noka ka kinni paneb…?"
Eesti keel kinnistus minusse lapsena ja ma ei väsi tänini selle ilu imetlemast ja rikkust hindamast. Praegu on muidugi põhjust ka palju üle imestada. Kuidas mu kallid kaasteelised räägivad ja kirjutavad! Ma ei pea silmas slängi, mis on kogunisti vahva, ei ka meelega keelega lollitamist.
Lapsena kasutasime isegi vahel täiskasvanute kiusuks bi-keelt ja ühte täitsa ajuvaba "liiver-laaverdamist", aga enamjaolt me kõnelesime ikka kõigile arusaadavat eesti keelt. Minu noorusajal ilmus meie keelde palju vene laensõnu ja neist moodustuvaid väljendeid, aga tagasi vaadates ei tundu see siiski nii valdav nagu praegune eesti-inglise või pagan teab mille veel segakeel.
Kui ma kuulen meie keeleteadlasi rõõmsalt kinnitamas, et eesti keelega on kõik korras, siis jah, olen nõus − eesti keelega ongi kõik korras, kõnelejatega ei ole. Tunnustatud eesti keele õpetaja ütleb raadiovestluses: "… tšättisime õpilastega ligi poole koolitunnist ja lõpuks tuli neid keelata feikimast." Kas eesti keeles on sõnadest puudus?
Või siis teatab kõrgharidusega lasteasutuse juhataja õpetajate streigi ajal, et "ikkagist õnnestus osasi rühmasi lahti hoida". On eesti keel, laene pole ja isegi tähtede arv klapib: mis kahes sõnas puudu, see ühes lisaks. Aga nii vale kuulata, et valus kohe! Kustkohast need ikka(ja muud)gistid meie keelde on tekkinud ning miks ei saada mitmuses sõnalõppe välja öelda? Kas õhk saab enne otsa? Ja need parasiitsõnad! Kui kõneleja kuuesõnalises lauses kolm korda siisitab või eksoletab, siis … nojah!
Mulle isiklikult meeldib sõnadega mängida, tobesõnu tekitada ja neid seltskonnas hea tuju eesmärgil kasutada, mis taas annab põhjust eesti keele rikkust, paindlikkust ja võimalusi imetleda. Kuid ma ei naeruväärista oma emakeelt ega räägi seda lohakalt või kuidagi inetades.
Loomulikult väärtustan ma kõiki keeli ja natuke isegi kadestan võõrkeelte oskajaid; mina kasvasin kõrvu vene keelega ja kuigi ma seda valdan, ei taha ma enam selles keeles rääkida. Miks meie väikese rahva tütred ja pojad emakeelt sageli ei väärtusta?
Taban end ikka mõtlemast, mida tähendab Eesti laulu konkurss. Kui euro nimetusest eemaldati, siis võinukski jääda lihtsalt laulukonkurss. Eestit on ju selles konkursis vähe. Laulu on ka vähe. Ei saa ju pidada lauludeks seda, kui keskealised valged eesti mehed laval põlvetõstejooksu teevad või kui soome "pahad poisid" püünel peput näitavad.
Kunagi nullindatel ütles üks laulusõnade autor, et tema kirjutab tekste selle pärast, et ei peaks ainult lal-lal-laa laulma. Kui vahel mõnda nn staarikest laulmas kuulen, siis tekib mõte, et ta võikski lihtsalt lal-lal-laa laulda − ei peaks mina siis pingutama sõnadest arusaamisega.
Häirivalt mõjuvad avalikus ruumis ka roppsõnad. Kõike, mida me teame, ei pea ju valjusti välja ütlema. Kas laul või jutt jääks väliste suguelundite rahvapäraste nimetuste sissepikkimiseta vaesemaks? On ju olemas ka siseelundid. Küllap oleks üsnagi meeleolukas, kui mõni püstijalakoomik hüüaks lavalt: "Magu, ma ei või!" või ruigaks pimesoolest, maksast või vahelihasest. Arvan, et publik ei jätaks naermata.
Üks hea tuttav ütles hiljuti: "Ma ju tean nende organite nimetusi, paiknemiskohti ja funktsioone, aga ma ei mõista, miks neid sageli suhu võetakse?" Mõnikord ongi nii, et üks jämedavõitu käratus lööb õhu klaariks, aga järjepidevalt ropendades ja vahepeal mitte suud pestes hakkavad neil, kes kuulama on sunnitud, kõrvad pilli lööma.
Mullu emakeelepäeval kirjutasin ma luuletuse "Minu Eestimaa maastikud"; ühe väikese maakooli emakeeleõpetaja riputas selle oma keeleklassi seinale. See teadmine teeb mind uhkeks. Ei, mitte minu enda pärast, vaid selle pärast, et ma oma emakeeles saan oma sünnimaast sellisel moel ja selliste sõnadega kirjutada; et ma saan oma tundeid poeetiliselt ka pisut teisemal kombel väljendada.
Mina kuulun eestlasena Ida-Virumaal vähemusrahva hulka ja just seepärast ongi eesti keel mulle oma tavalisuses väga eriline, võib-olla seepärast olengi ma n-ö keelehull. Tean, et iga keel muutub ja uueneb, aga see ei tohiks muutuda pudrukeeleks. Eesti on nii väike; meid, eestlasi, on siin paelapikesel nii vähe, et me lihtsalt oleme kohustatud oma keelt puhtana hoidma. Kui eestikeelse hariduse juhtfiguur ühes meie linnas räägib minu keelt nii, nagu kangutaks kelluga hanguvat tsementi, siis suhtun ma tema pädevusse sellel ametikohal kahtluste ja kõhklustega.
Minu tundekalendris on vabariigi aastapäev ja emakeelepäev kaks kõige olulisemat tähtpäeva; nende vahe on õnneks väike, nii ei jõua ühe pühalikkus jõhkras argipäevas päriselt lahtuda, kui uus hardus meeli täidab. Räägime, loeme ja laulame meie ilusat imelist emakeelt õigesti, selgelt ja puhtalt ilma sodiste lisandite ja räpaste varjunditeta.
Sellest, et me 14. märtsil riigilipu heiskame, ei piisa keelehoiuks. Kui me austame oma kodu ja keelt, siis me austame elu ja ennast.
"… Täna kutsume ligi kaimud ja eellased;
hoiame ühte kõik emakeelesed,
et hingemaastikud püsiksid pühased,
metsa- ja mere- ja tunnetemühased."
(14.03.2023, "Minu Eestimaa maastikud")