/nginx/o/2020/03/09/12998003t1h6977.jpg)
Piirkondliku ebaõigluse kaotamise oma lipukirjaks võtnud värske regionaalminister Piret Hartman tuli eelmise nädala lõpus välja ideega, et Ida-Virumaa põlevkiviõli tootjatele peaks senisest veelgi raskema maksukoorma turjale panema, et see lisaraha tuleks Ida-Virumaa keskkonnaprogrammi.
Võib ju tunduda õilis mõte, kui meid oleks tabanud mälukaotus selles, mida alles poolteist aastat tagasi enamiku erakondade esinumbrid Ida-Virumaal riigikogu valimiskampaania ajal rääkisid ja kokku lubasid.
Põhiline sõnum oli, et Ida-Virumaa põlevkivitööstus on aastakümneid priskelt toitnud riigieelarvet, aga tagasi maakonda on sellest rahast jõudnud vaid pisku. See on ebaõiglane ja peaaegu iga kandidaat lubas seda muuta. Teiste seas rääkisid sellest kõigi kolme praeguse valitsuspartei, Reformierakonna, sotside ja Eesti 200 esinumbrid Ida-Virumaal Meelis Kiili, Piret Hartman ja Maksim Iljin.
Kui valimised läbi said ja koalitsiooni tegemiseks läks, selgus, et kokkulepet keskkonnatasude tagasisuunamiseks Ida-Virumaale pole võimalik või ei olnud plaaniski saavutada.
Nüüd Hartmani väljapakutud hädavariandi kohta võiks ju öelda, et parem kümnendik muna kui tühi koor. Aga sellegi puhul on mitmeid agasid. Õlitööstuse tulevik on niigi habras, sest ei tea iial, millise uue maksualgatuse või tegevust piirava seaduseelnõuga poliitikud või mõned rühmitused välja tulevad. Teiseks, kui palju jääb Ida-Virumaa keskkonnaprogrammi kogutava raha kasutamise üle otsustamise õigust kohapeale, kui seda rahavoogu suunab pealinnas keskkonnainvesteeringute keskus?
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)