MARK GERASSIMENKO ⟩ Parem kõrgemad maksud kui madalamad pensionid

Mark Gerassimenko, SDE Ida-Viru piirkonna juhatuse liige Foto: Erakogu

Viimastel kuudel arutatakse meedias aktiivselt pensionide indekseerimise vähendamist või koguni pensionide külmutamist. Ettekäändeks on nagu ka teiste kärpearutelude puhul ikka riigieelarve kehv seis. Ometi kannataksid pensionide külmutamisest enim kõige haavatavamad ning enim saaks pihta just meie kodumaakond. Seetõttu, kui valida on pensionäride arvelt koonerdamise ja maksutõusude vahel, siis õige valik on edasised maksutõusud.

Pensionide indekseerimise vähem heldeks tegemist on suvel arutatud ka praeguses valitsusliidus. Õnneks ei saanud algatus teoks, kuna sellega polnud nõus sotsiaaldemokraadid. Tõsi, pensionäre ootab siiski väike maksutõus, sest kaheprotsendilist julgeolekumaksu hakatakse kinni pidama kõikide tulude pealt.

Paraku arvab haridusministri ametit pidav Eesti 200 juht Kristina Kallas, et pensionide kallale tuleks minna uuesti. Nimelt on ta väljendanud seisukohta, et pensionide indekseerimine tuleb "üle vaadata", sest tema meelest "sotsiaalkulud, mille seas on suurem osa pensionid, kasvavad ülikiiresti".

Aga kas on ikka õige väita, et Eesti sotsiaalkulude kasvus on süüdi pensionide indekseerimine? Rangelt võttes on pensionide indekseerimise mehhanism suuresti end ise rahastav.

Nimelt koosneb Eesti pensioniindeks 80 protsendi ulatuses sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa laekumise muutusest indekseerimisele eelneva aasta jooksul ning ainult 20 protsendi ulatuses tarbijahinnaindeksi muutusest ehk inflatsioonist. Teisisõnu, kui palkade suurusest sõltuvad sotsiaalmaksu laekumised ei kasva, jääb suures osas ära ka pensionitõus.

Arvan, et parem on maksta rohkem makse, kui sundida meie vanemaid ja vanavanemaid vaesuses virelema.

Kui milleski võib Eesti pensioniindeksit süüdistada, siis hoopis helduse ebapiisavuses. Võrdleme Eesti pensioniindeksit Ühendkuningriigis kehtiva süsteemiga. Seal indekseeritakse riiklikud pensionid iga aasta kas 2,5 protsendi, eelmise aasta hinnatõusu või keskmise palgakasvu võrra − sõltuvalt sellest, kumb näitaja on suurim.

Teeme väikese mõtteeksperimendi. 2022. aastal tõusid Eestis tarbijahinnad ametliku statistika järgi 19,4 protsenti. Kuna aga sotsiaalmaksu laekumine kasvas oluliselt vähem, kujunes 2023. aasta aprillis rakendunud pensioniindeksi väärtuseks ainult 1,139 ehk pensionid tõusid ainult 13,9 protsenti. Briti süsteemi järgi olnuks aga pensionitõus hoopis seesama 19,4 protsenti.

Teisisõnu: aastatel, kui Eestis on hinnakasv palgakasvust kiirem, jääb pensionitõus hinnakasvule alla, ning aastatel, kui palgakasv ületab hinnakasvu, jääb pensionitõus palgakasvule alla. Ühendkuningriigis on selline probleem välistatud.

Eesti senise kitsi pensioniindeksi tulemusel on aastatega kasvanud nende pensionäride osakaal, kes elavad suhtelises vaesuses. Kui 2014. aastal elas Eurostati andmetel suhtelises vaesuses 32,6 protsenti vähemalt 65aastastest eestimaalastest, siis 2023. aastaks kasvas see näitaja lausa 46,8 protsendini. Kordan: pea iga teine Eesti eakas elab suhtelises vaesuses.

Tõsi, 2022. aastal oli seis eakate vaesusega veelgi kehvem, kuid ka 2023. aastal troonis Eesti pensionäride suhtelise vaesuse edetabelit − mitte üheski teises Euroopa Liidu riigis polnud vaesteks liigitatavate pensionäride osakaal nii kõrge. Teisele ja kolmandale kohale selles kahetsusväärses nimekirjas jäävad Läti ja Leedu, kuid vaeste pensionäride osakaal on seal vastavalt 40,1 ja 36,1 protsenti − tunduvalt vähem kui Eestis.

Tasub rõhutada, et üksikute pensionäride seas on olukord veelgi kehvem: tervelt 79,1 protsenti vähemalt 65aastastest eestimaalastest elas 2022. aastal suhtelises vaesus.

Pensionide külmutamine või indekseerimise vähendamine lööb enim just Ida-Virumaa pihta. Selle aasta alguse seisuga moodustasid üle 65aastased tervelt 27,52 protsenti meie maakonna elanikest − see on suurim näitaja Eestis. Kui pensionid kasvaks tulevikus seni ettenähtust vähem, kannataks eakate elatustase, aga ka ostuvõime. Ning kuna Ida-Virumaal moodustavad eakad erakordselt suure osa elanikest, siis mõjutab nende ostuvõime muutus ka kohalikele klientide teenindamisele suunatud ettevõtete käekäiku rohkem kui teistes maakondades.

Ühes asjas on Kristina Kallasel siiski õigus: Eesti pensionisüsteemi jätkusuutlikkus on küsimärgi all. "Peasüüdlane" pole aga indekseerimine, vaid hoopis elanikkonna vananemine. Pensioniindeks lähtub sotsiaalmaksu laekumise kasvust, seega pensionid ei tõusegi, kui maksulaekumine ei kasva. Küll aga pole ette nähtud mehhanismi, mis arvestaks pensionisaajate arvu kasvuga. Ning aastakümneid alla taastetaseme jäänud sündimusest tingitud elanikkonna vananemine tähendabki, et iga aastaga muutub tööealiste ja pensionisaajate suhe pensionisaajate kasuks.

Kuid kas seetõttu peamegi loobuma pensionide indekseerimisest või tõstma pensioniiga, nagu on pakkunud Isamaa eksminister Tõnis Palts? Äkki võiksidki tööealised hoopis maksta rohkem makse, et eakad − nende endi vanemad ja vanavanemad − saaksid väärikat pensioni? Äkki tulebki lihtsalt sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa suurendada?

Miks ei saa teha riiklikule pensionisüsteemile rahasüsti ettevõtete kasumimaksust? Mäletatavasti otsustas valitsus kehtestada aastateks 2026-2028 ajutise julgeolekumaksu, mille üks osa on kogu kasumile rakenduv kaheprotsendiline ettevõtete tulumaks. 2026. aastal on kavandatud maksulaekumiseks 157 miljonit eurot. Äkki võiks selle maksuga jätkata ka pärast 2028. aastat ning kaotamise asemel tõsta selle näiteks 7 protsendini? Kui kaks protsenti ettevõtete tulumaksu toob riigieelarvesse 157 miljonit eurot, siis viis lisaprotsenti tähendaks ligi 400 miljonit eurot maksutulu aastas. See oleks praegusele 3,13 miljardi eurosele riiklikule pensionikindlustusele arvestatav lisa.

Arvan, et parem on maksta rohkem makse, kui sundida meie vanemaid ja vanavanemaid vaesuses virelema.