/nginx/o/2016/05/12/5374759t1h56a4.jpg)
/nginx/o/2019/02/22/11811619t1he7a4.jpg)
1988. aasta sügisel käisin Virumaal Jõhvis äsjase fosforiidisõja tandritel kohtumas kohalike inimestega. Muu hulgas arutasime eestikeelse hariduse tulevikku Jõhvis. Inimesed rääkisid, kuidas ülevalt ja innustunult pakuti, et targem oleks ehitada Jõhvi suur ja moodne kool, kus eestlastel oleks võimalik soovi korral ka eesti keeles õppida. Polevat lihtsalt realistlik siin ainult eestikeelset haridust hoida.
Sellist kava hindasid kohalikud eestlased aga vaata et ohtlikumakski kui fosforiidikaevandamist, sest sel teel olevat võimalik eestlus siin ühe hoobiga hävitada. Üks koosolijatest tsiteeris Johann Voldemar Jannseni seisukohta, et eesti rahvas langeb või tõuseb koos haridusega. Saalis valitses üsna revolutsiooniline meeleolu.
Ilmselt seetõttu tunduvad tänapäeval puhkenud kired Kohtla-Järve riigigümnaasiumi ümber otsekui möödunud aegade kajana. Paraku on see kuidagi tuhmivõitu. Peaminister on üritanud eestikeelse hariduse probleemidest Ida-Virumaal üle veereda nagu ratas, midagi konkreetset ütlemata ja loosungeid loopides.
Ei taha halba sõnada, aga viimane talurahva vastuhakk Eestis ehk Pudrusõda toimus 1897. aastal Saaremaal Atlas just vene keeles õpetava ministeeriumikooli ehitamise pärast, mille oli algatanud koolmeister Jüri Ratas ning mille kasulikkusest kohalikud aru ei tahtnud saada.
Nüüd nii enam ei saa, sest oma riik on andnud inimestele söakuse ilusate sõnade taha vaadata ning küsimusi esitada. Nad ei rahuldu enam lahke kinnitusega, et tähtsad ametimehed on nendega ju korduvalt kohtunud ja kõik saab korda, sest nende meelest aeti neile segast juttu. Kuigi kooli tahetakse 1. septembrist avada, pole õpetajate leidmisest veel midagi kuulda ning lõpuks polnud keegi ka nendega kohtunud.
Ministeeriumi inimesed oskavad kindlasti seletada, miks just nii on progressiivne, hea ja ökonoomne, kuid inimestel on oma tahtmised. Ei taha halba sõnada, aga viimane talurahva vastuhakk Eestis ehk Pudrusõda toimus 1897. aastal Saaremaal Atlas just vene keeles õpetava ministeeriumikooli ehitamise pärast, mille oli algatanud koolmeister Jüri Ratas ning mille kasulikkusest kohalikud aru ei tahtnud saada.
On isegi hea, et enne riigikogu valimisi saab valija näha, mis nägu Jüri Ratase juhitud Keskerakond päriselt on ja kelle poole vaatab. Midagi muud ei jää üle, valida tuleb kahe variandi vahel: kas riigigümnaasium tuleb eestikeelne või venekeelne. Ja enam ei saa seda otsustada mingite agade ja võidega, sest need tähendaksid tegelikult otsust teha venekeelne kool.
Inimesi lohutab vähe kinnitus, et eestikeelne riigigümnaasium tuleb Kohta-Järvele viie, viiekümne või viiesaja aasta pärast. Venekeelse riigigümnaasiumi tegemise järel võiks aga mõtlema hakata ka riigi nime vahetamise peale, sest kui Eesti siit maha võtta, miks mitte ka mujalt?
Nendele küsimustele tuleb Keskerakonnal valimisteni jäänud aja jooksul ilmselt korduvalt vastust anda. Keerutamine siin enam ei aita. Vale vastus võib maksma minna valimisvõidu, kuid see pole veel kõige tähtsam. Valimisvõitluse praeguses faasis on kogu tähelepanu keskendunud kahe suurema erakonna rebimisele.
Tegelikult pole valimisvõit aga Eesti tuleviku seisukohalt sedavõrd saatuslik, küll aga suutlikkus valitsus kokku saada ning see ei saa sugugi kerge olema. Eriti eestlusest avaliku loobumise puhul, sest eestlus pole midagi, mida saab Exceli tabeliga mõõta või kilekotiga kaasa võtta. Eestlust kas on või seda pole.