Jõhvi kutsub uut uputust kaela
14. mai 2015, 20:52
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
40 eluaastat pole teab mis vanus, millega kelkida, aga eks ikka ole üht-teist juba nähtud ja teist-kolmandat kogetud.
Võib-olla sellepärast kipuvadki Jõhvi eramurajoonides, seal va Kompoti kandis jalutades ja uusi individuaalelamuid vaadates pähe melanhoolsed mõtted sellest, kui veider asi on mälu ja kuidas mäletamise liin katkeb.
Näed, on inimene kalli rahaga ostnud krundi, maha kiskunud seal kössitanud uberiku ja ausa pangalaenu eest ehitanud tuhaplokist ning kipsplaadist maja. Maja küljes on nüüd koguni garaaž, mida eelmised omanikud endale lubada ei võinud, ja majaesise kuivenduskraavi on ta täitnud ehitusprahiga. Sest kuhu muidu kõik kadetsevad külalised oma auto parkida saaksid?
Just selle täidetud kuivenduskraavi juures ongi kenasti näha, kuidas mälulõnga järjepidevus puruks jõnksab. Kuidas ühed inimesed teavad ja mäletavad ning kuidas teistel pole mõnedest mäletamisväärsetest asjadest aimugi.
Mina näiteks mäletan, kuidas 2003. aasta augustis sai kolm järjestikust päeva aknast paduvihma vahitud. Paduvihma, mis jääb pikaks ajaks Eesti ilmarekordite nimekirja. Mäletan ka, kuidas vihma järel käisin kaemas ümbruskonna üleujutatud aedasid, kuidas kuulasin veepumpade solinat ning naabrite sõimlemist.
Loodusõnnetus loodusõnnetuseks, aga suur osa üleujutustest oli tingitud sellest, et needsamad kuivenduskraavid olid juba sellal prahti täis ja vesi lihtsalt ei saanud kuhugi ära voolata. Nii tekitas ühe naabri lohakus teisele naabrile õnnetuse. Oi, kuidas neid tänavate ja kruntide vahele jäävaid kraave siis pärast kasiti, koristati ja niideti. Mitu aastat järgemööda kohe.
Aga uued majaomanikud muidugi kõike seda ei näinud. Ilmselt ei öelnud ka keegi neile krundi ostmisel: "Vaat, aeg-ajalt on meil siin uputused. Hoidke siis need kraavid siin puhtana. Muidu tuleb teil naabritega õiendamist." Mäluliin katkes.
Küllap need uued majaomanikud olid tosin aastat tagasi hoopis mõne teise linna kodanikud, võib-olla elasid kusagil kõrgel kortermaja kitsikuses ning unistasid päevad ja ööd isiklikust majast, millel on väikene, aga siiski oma sissesõiduhoov. No ja kas siis võib üks tüütu kraavijupats sellist unistust rikkuda?
Nojah, põlisematelgi jõhvilastel kui mina on raske uskuda, et meie linn on tegelikult rajatud päris vesisesse kohta. Võiks isegi öelda, et see asub väikesel saarel keset soid, allikaid, kraave, jõgesid ja tiike. Soo tänav pole oma nime saanud sõna ilu pärast, vaid seetõttu, et tänav rajatigi kunagi soo serva. Ajaloolane ja kodu-uurija Vallo Reimaa on oma kirjutistes oletanud, et isegi nimi "Jõhvi" võib olla tulnud siinsetes ohtrates veekogudes elanud jõhvussist.
Kaevandused on küll kõik linna kunagised veekogud kuivatanud, kuid vetel on halb komme aeg-ajalt oma põliskodusse tagasi tulla. Kas või ajutiselt, kord või paar kümnendis ja kas või vaid mõneks tunniks, kuid ikkagi tulla.
Kui palju see tagasitulek siin pahandust teha suudab, kelle keldri ära uputab, garaaži läbi leotab või isegi toas tapeedi hallitama paneb, oleneb sellest, kui kiiresti vesi ära voolata saab. Ehk siis sellest, kui korras on meil drenaaž ja needsamad õnnetud tänavaäärsed kuivenduskraavid.
Ei maksa eriti loota, et 2003. aasta taoline paduvihm enam ei kordu. Jõhvi on isegi ses mõttes üsna vesine koht, kus võimsad vihmasajud on üsna tavalised. Näiteks on meilt Eesti kliimaannaalidesse läinud ka 2008. aasta 26. august, mil siin sadas ühe ööpäevaga 116 mm − ehk siis korraga tuli taevast alla terve kuu sademete summa ja pangetäis peale.
Melanhoolseks teeb mind kõige selle juures aga asjaolu, et viimasel ajal olen pidanud tegelema tuleviku kliimamuutuste mõjude hindamisega. Kliimamudelite prognoosid ähvardavad meid muude ebameeldivuste hulgas ka suviste paduvihmade esinemissageduse ja intensiivsuse kasvuga. Loogika on lihtne: mida soojemaks kliima muutub, seda suurem on aurustuva vee hulk ja seda rohkem tekib konvektiivseid pilvesüsteeme, millest suvel tuleb äikest ning hoogsadusid.
Nii et võite mind selgeltnägijaks või hädakraaksujaks kutsuda, aga uus uputus tuleb Jõhvis niikuinii. Võib-olla mitte sel suvel, aga mõnel kaunil ja kuumal augustil kindlasti.
Nagu eespool sai öeldud, oleneb see, kui kõrgele tulevasest loodusõnnetusest kisa tõuseb ehk teisisõnu kui suurt kahju uputus teha saab, väga paljus sellest, kui heas seisus on vee ärajuhtimissüsteemid. Vee, nagu paljude looduse ähvardavate külgede puhul tuleb paraku lähtuda roomlaste pisut väänatud kõnekäänust: "Tahad rahu, valmistu hullemaks."