Oma teadmatusest kolki saada oleks piinlik
14. oktoober 2015, 22:51
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vananedes, teatavasti, hakkab osa inimesi kõikide asjade üle virisema ja teistel tekib vastupandamatu vajadus noorematele õpetussõnu jagada. Praegu, mis siin salata, tunnen ma seda viimast vajadust. Sestap lubage mul alustuseks teiega jagada üht õppetundi oma lapsepõlvest.
Nagu nõukogude ajal kombeks, kupatati mindki paaril suvel pioneerilaagrisse. Neile, kes pioneerilaagrist midagi ei tea, siis see oli selline poolkinnine kinnipidamisasutus, kuhu vanemad küüditasid suveks oma lapsed saama iseseisva elu kogemusi, leidma uusi sõpru, teadmisi ja nii edasi. Või noh, ütleme ausalt, lapsed saadeti lihtsalt paariks nädalaks jalust ära.
Poolkinnine oli asutus seetõttu, et laagrit ümbritsevas võrkaias oli mitu auku, mille kaudu võis hiilida poodi tollal väga populaarseid kõrsikuid ostma. Aga see selleks.
Õppetund, mille ma sealt sain, oli selline. Vaikne ja tagasihoidlik provintsipoiss, nagu ma 9-10aastasena olin, imesin laagris käsnana sisse kõiki neid uusi sõnu, väljendeid ja lihtsalt lollusi, mida mu värsked semud jagada oskasid. Loomulikult ei saanud ma hästikasvatatud lapsena kõikidest lahedatest sõnadest aru ning loomulikult ei hakanud ma ka näpuga järge ajama ja uutelt sõpradelt üle küsima, mida üks või teine kild tegelikult tähendab. Lihtsalt võtsin kasutusse ja kõik. Nagu see lastel ikka käib.
Ja nii juhtuski, et kui mu vanemad tulid laagrisse külla ja me läksime koos randa päevitama, siis… Ma ei mäleta, mis mind seal parasjagu köitis, kuid ühekorraga lasksin ma kuuldavale laagripoiste käest kuuldud ja situatsioonile kohase vaimustust väljendava hüüatuse. Nagu tagantjärele selgus, koosnes see hüüatus naiste teatava kehaosa vulgaarsetest nimetustest.
Õe ja ema pilgust piisas. Ma mõistsin, et sõpradelt õpitu ei ole lihtsalt halb, vaid väga halb, et semude sõnavara jäägu semude kampa ja et paljud lahedana tunduvad žestid, poosid või laused on tegelikult kas rumalad või mõnel juhul lausa solvavalt rumalad.
Tõsi, kunagi hiljem mõistsin ka, et paljud erilaadse käitumise ja erisuguste tõekspidamistega inimeste grupid ehk subkultuurid kasutavadki solvanguid selleks, et end teistest eristada. Seda enam ajavad mind praegu naerma kõik need jäljendajad ehk moodsas keeles wannabe´d, kes tegelikult ei tea, kust mõni fraas, käeliigutus või riietusese pärineb ja mida see algselt tähendas.
Tegelikult innustas mind seda artiklit kirjutama üks Facebooki veidra maailma imedest. Nimelt söödab FB ju pidevalt ette mitte ainult sõprade, vaid ka sõprade teiste, täiesti tundmatute sõprade fotosid. Sel moel sattus mulle hiljuti silma ülesvõte noortest inimestest, kes olid just lõpetanud tuuri mööda üht tuntud Ida-Virumaa muuseumi.
Tuur oli olnud pikk, noorukite silmist paistis väsimus, kuid grupipildil tõstsid nad käed rahulolu demonstreerivaks žestiks: käeselg vaataja poole, nimetis- ja keskmine sõrm V-kujuliselt harki aetud. Koos väljakutsuva kehahoiakuga väljendab see peamiselt afroameerika kogukonnas tõesti seda, et kõik on hästi, kõik on cool. Pisut teatraalne, kuid üsna levinud poos, ei midagi eriskummalist.
Aga palun, noored, kui te peaksite Prantsusmaale reisima, siis hoiduge sellisest V-tähe näitamisest. Isegi kui te püüate kohvikus kätega selgeks teha, et soovite kaht ekleeri, siis näidake numbritki ikka pöidla ja nimetissõrmega. Vastasel juhul, mnjah, teid teenindav prantslane ilmselt solvub. Ja solvunud inimesest ei maksa kunagi midagi head loota.
Sõrmedega näidatav V-täht, käeselg vaataja poole, on prantslastele äärmiselt sügav solvang ja seda juba 100aastasest sõjast saati. Nimelt oli siis prantslaste vastu sõdinud inglaste efektiivseim relv pikk vibu. Seda tõmmati pingule just nende kahe näpuga. Ja loomulikult kaksasid prantslased vangi sattunud inglastelt maha just keskmise ja nimetissõrme. Ning loomulikult hargitasid inglased lahingu eel prantslaste õrritamiseks just neid sõrmi: "Näete, meil on näpud alles ja täna te neid kätte ei saa!"
Maailm kubiseb säärastest veidratest sümbolitest, millest ühed saavad aru ühtemoodi, teistele aga on need üle mõistuse käivad roppused. Kümmekond aastat tagasi olid meilgi populaarsed teatavale afroameerika muusikastiilile omased, allpool puusi lotendavad püksid. Ei, selles ei ole iseenesest midagi halba, kui inimene mõnest moevoolust või muusikaiidolist vaimustub ning temaga sarnaneda püüab. Kas või ainult riietumisstiilis. Kiiresti reageeriv rõivatööstus teenib selliste pealt kopsaka summa. Naljakaks läheb asi siis, kui huvi jääbki ainult pinnapealseks. Siis võivad ülistatud sümbolid teile üsna veidra vingerpussi mängida. Näiteks püksivärvli hoidmine allpool puusi tähendab USA meestevangla koodistikus seda, et selle isiku perekondlik seis on hetkel selline, et kõik sugulise partnerluse otsijad on teretulnud.
Vingerpussi võivad mängida ka tätoveeringud. Kui te lähete Venemaal sauna, Ameerikas või Jaapanis basseini ja teised inimesed hakkavad seal teid kartlikult piiluma, siis võib tegu olla mõnes kehakaunistuses, mille te pisut läbimõtlematult olete endale teha lasknud. Tätoveeringud on saanud tänapäeval üleilmseks massihulluseks, ent paraku on paljudel nahale kantavatel sümbolitel kriminaalses maailmas veel praegugi väga selge sõnum. Ma ei tea, kuidas nüüd, kuid kuuldavasti olid Nõukogude allilmas karistused valeinfot kandvate tätoveeringute eest äärmiselt rängad.
Muidugi ei pea pildi peal seisma kangelt nagu pulk või kandma ainult kraeni kinni nööbitud rõivaid. Kui ikka armastatud muusikastiil või elulaad nõuab poose, fraase ja kostüüme, siis laske käia. Kui elu ilma nahale igaveseks jäädvustatud kiisu, roosi või pistodata tundub mage, siis miks mitte.
Aga ärge siis pahandage, kui keegi vaatab teid nende pärast kurjalt, sülitab kohvi sisse või halvimal juhul hakkab noaga taga ajama. Hea, kui te vähemalt teaksite, mis maal või mis olukorras teid selline oht ähvardab. Oleks ju piinlik saada kolki, ilma et põhjust teaksite.