Mis tuleb pärast põlevkivitööstust?
/nginx/o/2017/12/20/7424561t1h0fdc.jpg)
18. november 2015, 23:39
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõigest poolteist aastat tagasi õitsval järjel olnud ja uljalt kasvanud Eesti põlevkivitööstus on oma 100 aasta juubeli künnisel kimpu jäänud.
Mullu suvel maksis naftabarrel üle saja dollari, praegu alla 50. Mõnevõrra väiksema hooga on allapoole kihutanud elektri hind. Selline tarbijaid rõõmustav hinnaralli tähendab, et põlevkivitööstuse tulud on järsult kokku kuivamas.
Viimase viie-kuue aasta jooksul on tehtud sadadesse miljonitesse eurodesse ulatuvaid investeeringuid õlitehastesse, kaevandustesse ja elektrijaamadesse. Aga ka näiteks väävlipüüdjatesse ja muudesse seadmetesse, et muuta tootmine keskkonda säästvamaks ja karmistuvatele nõuetele vastavaks.
Suurusjärkude hoomamiseks olgu öeldud, et näiteks eelmisel nädalal avatud VKG kolmas Petroteri õlivabrik maksis 84 miljonit eurot. Omaaegse poliitilise otsusena energeetilise julgeoleku kindlustamiseks rajatud Eesti Energia uue Auvere elektrijaama hinnasildil on aga kirjas koguni 638 miljonit eurot.
Hoolimata sellest, et õli ja elektri müük toob vähem sisse, kui äriplaanides arvestatud, tahavad pangad igal juhul nendeks suurehitisteks laenatud raha tagasi saada. Endises mahus tuleb maksta ka keskkonnatasusid ja palkasid töötajatele. Lisakoormana on hakanud kallinema heitmekvoodid.
Sellises äkiliselt muutunud olukorras on päevakorralt täiesti maas järgmised suuremad investeeringud. Küsimus on pigem selles, kuidas põlevkivitööstus võimalikult väikeste kaotustega ellu jääks.
Murettekitav seis ei tähenda päevapealt käpuli kukkumist. Selles äris tegutsejad on arvestanud, et head ajad vahelduvad kehvematega, ja treenitud on mõnda aega kahjumite seedimist. Ainult et keegi ei tea, kui pikalt sünge aeg kestab ja kas kogutud rasvavarudega õnnestub parema hinna saabumine ära oodata.
Omaette teema on ka, kui kauaks jätkub külma närvi ja kannatlikkust põlevkivitööstuse hoogsat laienemist rahastanud pankadel. Kuivõrd paindlikud on nad laenude tagasimaksete graafikute silumisel ja venitamisel? Samas peaks ka rahvusvaheliste pankade peakontorites olema selge, et Eesti põlevkiviärisse paigutatud raha on võimalik tagasi saada vaid siis, kui õlitehased ja elektrijaamad töötavad. Tegu on ühe pika ahela osadega ja seisvatena on neil laias laastus vaid vanaraua väärtus.
Kas põlevkivisektoril on põhjust oodata mingeid leevendavaid otsuseid valitsuselt? Ühelt poolt võib mõelda, et jutt käib ju vaid kolmest ettevõttest, kes peaksid ise oma äririskide maandamisega toime tulema.
Samas panustavad põlevkivisektori moodustavad Eesti Energia, Viru Keemia Grupp ja Kiviõli Keemiatööstus ligikaudu viis protsenti Eesti sisemajanduse kogutoodangust. 2014. aastal tõid need kolm ettevõtet oma tegevusega maksudega riigieelarvesse 300 miljonit eurot. Otseste töökohtade arv põlevkivisektoris ulatub üle 10 000, kaudne on mitu korda suurem. Enamik neist töökohtadest paikneb Ida-Virumaal, kus niigi on tööpuudus riigi suurim. Need kolm ettevõtet on kindlustunde tekitajad julgeoleku seisukohast tundlikus piirkonnas.
Nendest asjaoludest tulenevalt ei oleks riigil mõistlik pealt vaadata, kuidas ühe olulise tööstusharu jõu raugemisega hakkavad märkimisväärselt vähenema ka riigi enda tulud ja süvenema üha rohkem kulutusi nõudvad sotsiaalprobleemid.
Küsimus ei ole selles, et tööstusharu elushoidmiseks peaks talle riigieelarvest peale maksma. Küll aga tasub rakendada paindlikke maksusüsteeme, mis arvestaksid turuolukorda. Näiteks et põlevkivi kasutamise eest tasutav ressursimaks poleks kindel suurus nagu praegu, vaid muutuks koos nafta hinna kõikumistega maailmaturul. See tähendaks praeguse hinnataseme juures riigile maksulaekumiste vähenemist. Kuid vastasel juhul oleksid peagi kaotused veelgi suuremad, sest ettevõtted on sunnitud põlevkivi kasutamist koomale tõmbama ja töötajaid koondama.
Riigil on praeguses olukorras võimalik panna lauale selline maksumudel, mis aitaks põlevkivitööstusel keerulised ajad üle elada ja samas parematel aegadel (kui need peaks ükskord veel tulema) saada põlevkivi ehk meie rahvusliku rikkuse kasutamise eest rohkem tulu kui varem.
Sama idee oli päevakorral ka juba viis aastat tagasi ja sai isegi kirja pandud 2011. aastal sõlmitud Reformierakonna ja IRLi koalitsioonileppesse. Tookord kolis see plaan kalevi alla suuresti tänu VKG ja Kiviõli Keemiatööstuse vastuseisule ja lobitööle. See ei olnud neile kasulik, sest hinnad olid kõrged. Praegu on selge, et see osutus neile Phyrrose võiduks. Nüüd tahavad nad seda ise. Paindlikum maksusüsteem oleks kui mitte päästerõngas, siis üks tugev lauajupp kindlasti, millest kinni haarata, et kauem pinnal püsida.
Riigivõimu jaoks on suur väljakutse sellise pikaajalise põlevkivipoliitika kujundamine, mis arvestaks rohkem turu heitlikkust. Viimaste aegade arengukavade ja maksusüsteemide puhul on lähtutud suuresti sellest, et kogu maailma energiakandjate hinnataset kujundav nafta maksab vähemalt 90-100 dollarit barreli kohta. Kuidas peaks aga põlevkivitööstus kestma, kui see hind peaks jääma poole odavamaks mitte aastaks-kaheks, vaid neljaks-viieks?
Või kui eeldada, et sajandivanust Eesti põlevkivitööstust ootabki ees "jätkusuutlikkuse" asemel "pikaajaline hääbumine" või koguni "kiire väljasuremine", nagu pealkirjastas kolm võimalikku stsenaariumi oma mulluses uuringus Praxis, siis mis tuleb selle asemele? Millisel moel on kavas korvata kaotatud tulud ja töökohad?
Hingekella löömisega pole mõtet valestarti teha. Tasub hoida pöialt, et põlevkivitööstus tuleb sellest kriisist välja ja muutub varasemast veelgi tugevamaks, sest praegune aeg sunnib otsima efektiivsuse kõige kaugemaid piire. Ent igaks juhuks tuleb valmistuda ka selleks, et negatiivsed stsenaariumid ei tabaks meid ootamatult.