Põlevkivi, kamatrühvlid ja rahulik meel

Foto: Põhjarannik

Foto: Põhjarannik

Lõppeva aasta teine pool pole olnud Ida-Virumaa jaoks heade uudiste poolest helde.

Sügisel lasi üle 400 inimese töölt lahti Kohtla-Järve väetisetehas Nitrofert. Eesti Energia Kaevandused teatasid eelmisel nädalal juba teisest suuremast koondamislainest vähem kui aasta jooksul. Seekord kaotab töö 150 Narva karjääri inimest.

Ka teised odava nafta hinnaga pihta saanud suured kohalikud tööstused on pikaajalise säästurežiimiga ellujäämiskursusel ja juhtkondade peades tiksub põhiliselt vaid üks mõte: kuidas veel kulusid kokku hoida?

Tagatipuks sündis Pariisis uus kliimakokkulepe, mis on Eestis peegeldunud eelkõige pealkirjades stiilis "Põlevkivi ajastu lõpp", nagu oli suurelt kirjas teisipäevase Postimehe esiküljel.

Muidugi on vale arvata, et allkirjad Pariisi kliimaleppel tähendavad Eesti põlevkivitööstusele äkksurma ja kümned tuhanded inimesed jäävad hoobilt sissetulekuta. See on pikem protsess. Kuid see annab noortele signaali, justkui oleks tegu tööstusharuga, millel puudub tulevikuväljavaade. Põlevkivitööstuses vajalike insenerierialade õppimine pole praegugi väga popp olnud, nüüd võib huvi sootuks kaduda.

Eestil tuleb sõlmitud kliimaleppest loomulikult kinni pidada, aga selle täitmise usinuses ja kiiruses võiks nüüd ehk oiviku rolli loovutada sellistele riikidele nagu Hiina, Venemaa, USA või India, kes seni pole kasvuhoonegaase oma riigi majanduse huvides kaugeltki samasuguse tublidusega püüdnud nagu meie. See annaks aega atra seada, kuidas põlevkivitööstust muuta nõnda, et see 150 000 elanikuga Eesti üht suuremat maakonda sotsiaal-majanduslikus mõttes ära ei laastaks.

Otse põlevkiviettevõtetest saab palka rohkem kui kuus tuhat idavirulast ehk iga kümnes piirkonnas tööl käija. Ent see tööstusharu toob leiva lauale veel tuhandetele kohalikele inimestele, kes osutavad kaevandustele, elektrijaamadele või õlitehastele hooldus-, transpordi- või muid teenuseid.

Palgatase on energeetikas ja mäetööstuses võrdluses teiste valdkondadega olnud Eesti kõrgemaid, jäädes alla vaid pangandusele ja infotehnoloogiale. Seetõttu avaldavad  tagasilöögid põlevkivitööstuses negatiivset mõju ka kohalike kaubandus- ja teenindusettevõtete käibenumbritele. Viimaste jaoks on turistide arvu vähenemise tõttu niigi kehv aeg. Samuti on pidur peal eelnenud aastatel pidevat tõusu ja uusi töökohti pakkunud logistikafirmadel.

Raha kaotavad ka kohalikud omavalitsused. Kuid selle asemel et otsida koos keskvõimuga kiireid lahendusi järjest süngemaks muutuva olukorra parandamiseks, kulub Ida-Viru mitmete linnade võimuladvikutes põhitähelepanu erisuguste kohalike oligarhide vahelisele võitlusele või korruptsioonisüüdistuste eest väljavingerdamisele.

Positiivseid uudiseid on Ida-Virumaal ka. Novembris avas majandusminister Kristen Michal Jõhvi logistika- ja äripargi. Sinna rajati taristu, mitu kilomeetrit uusi sõidu- ja kõnniteid. Õhtu- ja ööpimedust valgustavad põlevad laternad. Rohkem sel mitmekümne hektari suurusel maa-alal otse Tallinna-Narva maantee ääres peale ulguva tuule praegu veel midagi ei ole. Esimesed ettevõtted peaksid seal tegevust alustama aasta pärast. Juhul kui hästi läheb...

Teine samasugune tööstuspark, mille asutasid Vaivara vald ja erainvestor, asub sama maantee ääres Narva lähistel. Seal toetas Eesti riik taristu rajamist rohkem kui kahe miljoni euroga. Viie aasta jooksul pole hästi läinud, sest siiani seal töökohti sündinud pole.

Märksa parem seis on Narva tööstus- ja logistikapargis, kus on enamik krunte müüdud, neli-viis ettevõtet juba tegutseb ja ligikaudu 400 inimest käib seal tööl − erisugustes ladudes, veefiltrite tehases ja mujal. See number on küll suurusjärgu võrra väiksem, kui on Narvas nii Kreenholmis, elektrijaamades kui teistes ettevõtetes töökohti kadunud, kuid ka 400 uut töökohta on suur asi.

See tõestab, et tööstusparkide arendamine põhimõtteliselt toimib. Tõsi, tuleb arvestada, et need investeerimisotsused on tehtud ajal, mil Lääne ja Venemaa suhted olid enam-vähem normaalsed. Praegusel segasel ajal toimub piiriäärsel alal plaanide elluviimine märksa ettevaatlikumalt ja pikema vinnaga.

Mitmete ebasoodsate asjaolude järjestikusele kuhjumisele vaatamata püsib Ida-Virumaa inimestes siiani mõistlik meel. Kümneid välisajakirjanikke, kes on käinud viimase poolteise aasta jooksul narvalastelt pärimas, et millal siis Donbassi teete, on vaadatud arusaamatusega kui tulnukaid: milleks meile see?

Vaatamata mitmesugustele pingetele, kriisidele ja erisugustele poliitilistele hoiakutele, on Ida-Viru inimesed õppinud üksteise kõrval rahulikult elama. Hiljuti Sillamäe elu eestvedajatega kohtunud Soome suursaadik Eestis Kirsti Narinen tõdes, et selliseid rahulikke paiku nagu Soome või Eesti pole maailmas enam väga palju jäänudki ning seda tasub nii hinnata kui hoida.

Keerulisematel aegadel tuleb taas esile ka idavirulaste vintskus. Kohalikud turismiinimesed hoiavad tugevamini kokku. Rohkem koostööd teevad ka kohalikud toidutootjad, kes panevad praegu üheskoos kokku kingipakke, sättides sinna nii kitsejuustu, kamatrühvleid, suitsusilmusid kui palju muud.

Põlevkiviõli tegemise jäätmetest moodustunud Kiviõli mäele mäesuusakeskuse rajamisele oma elust kümme aastat pühendanud mehed suudavad suunurki endiselt üleval hoida ja paremat loota, vaatamata sellele, et pärast keskuse valmimist pole kolm talve jutti head talveilma olnud.

Hakkajate idavirulaste optimism on kõva kapital. Kuid riigis otsustajatel tuleb mõelda ka sellele, et ainuüksi kamatrühvlite, slaalominõlva ja mõne uue laohoonega põlevkivitööstust kui leivaandjat Ida-Virumaal samas mahus ei asenda.