Terveks vastu tahtmist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meie ühiskonnas on aeg-ajalt kerkinud arutelu teemaks eutanaasia legaliseerimine. Eesti ei ole selle otsuse langetamiseks veel valmis. Euroopa riigid, kus eutanaasia on legaliseeritud, on Eestist rohkem arenenud nii majanduslikult kui sotsiaalselt.
Õigus elule on inimõigus. Kas õigus otsustada oma elu lõpu üle peaks olema inimõigus või mitte, on diskuteeritav. ÜRO inimõiguste deklaratsioonis selgelt puudub inimese õigus otsustada enda surma protsessi üle. Eelkõige peab inimene olema oma otsuses kindel, ilma kõrvaliste mõjutajateta ja vaimselt täiesti võimeline langetama ratsionaalseid otsuseid.
Kui me vaatame, kes arutlevad eutanaasia lubatavuse üle ja seda soovivad, siis need on sageli kas noored ja terved või siis need inimesed, kes on näinud lähedase kannatusi haiguse tõttu elu lõppemise etapil. Aastal 2013 kirjeldas Andrei Hvostov oma pereelu insuldi läbi teinud lähedase hooldamisel.
Eestis praktiliselt puudub klassikaline hospiitsravi teenistus. Statsionaarse õendusabi regulatsiooni on sisse kirjutatud hospiitsteenuse roll, aga reaalselt riigi võimalus täielikku hospiitsteenust pakkuda on minimaalne.
Arsti esmane kohus on hoolitseda patsiendi tervise eest ning teha omalt poolt kõik vastavalt meditsiini nüüdisaegsele tasemele ja piisava hoolsusega, et tagada patsiendi tervise taastamine. Eristame siinkohal plaanilise ja vältimatu arstiabi.
Nii seadusandluses kui arstieetika koodeksis kehtib põhimõte, et vältimatu abi andmata jätmine on lubamatu. Vältimatu abi all mõistetakse seisundit, kui abi andmata jätmine toob endaga kaasa patsiendi surma või pikaaegse tervisekahjustuse. Kuskil pole öeldud, et vanusest 90+ ei peaks enam inimesi ravima täies mahus ja meditsiini kõiki ressursse kasutades. Igal inimesel on õigus arstiabile ja tervisekaitsele, sõltumata vanusest, rahvusest, usulistest veendumustest jne. See on inimõigus, täiesti reaalselt kirjas.
Psühhiaatrilise abi osutamise seadus sätestab tahtevastase ravi juhul, kui patsiendi tahtekujutlusvõime on niipalju häiritud, et ta muutub nii endale kui ümbritsevatele ohtlikuks.
Üheski seaduses pole aga kirjas võimalust, et somaatilise haigusega kaasneva vaimse segasusseisundi puhul oleks võimalik inimest ravimata jätta. Miks see nii on? Me saame tervishoiuteenust osutada patsiendi või tema seadusliku esindaja nõusolekul. Kuid esineb situatsioone, kus vältimatut abi tuleb osutada nii kiiresti, et ei ole võimalik küsida luba ei patsiendilt ega omastelt. Vältimatu abi mõiste puhul tuuakse arstidele välja aspekt, et sellist abi võib osutada patsiendi või omaste nõusolekuta.
Juriidilises keeles nimetatakse sellist nõusolekut eeldatavaks nõusolekuks. Kui patsient ei ole mingil ajahetkel arusaamisvõimeline, siis me eeldame, et kui ta oleks nõusolekuvõimeline, siis ta sooviks ikkagi terveneda ja edasi elada. Täpselt sellel põhjusel ei jäta kiirabi tänavale isikut, kes on kliinilises surmas ja väga eakas. Me eeldame, et kui patsient oleks teadvusel, annaks ta meile nõusoleku vältimatu abi osutamiseks. Keegi meist ei tahaks ju näha tänaval sellist vaatepilti, kus kiirabitöötajad kutsuvad hoopis "laibaauto" ja ise sõidavad minema.
Patsiendi arusaamisvõimet mõjutavad mitmed tegurid. Näiteks vanus. Mida vanemaks lapsed saavad, seda rohkem saavad nad aru, miks neile on vaja üht või teist protseduuri teha. Kui nad on selles eas, kus arusaamine on ahtake, hoolitseb lapsevanem ise selle eest, et vajalik arstiabi oleks osutatud. Teisisõnu hoiab oma last kinni, et meedikud saaksid oma tööd teha. Näiteks uuringuid, kus on vajalik, et laps püsiks liikumatult, tehakse väikelastele lausa narkoosis. See on ohjeldamine.
Näiteks joobes isikud kukuvad ennast lõhki, ei saa ümbritsevast aru ja protestivad agressiivselt vältimatu abi osutamise vastu ehk takistavad vältimatu abi osutamist. Neid ohjeldatakse samuti. Selliste patsientide puhul kutsume sageli appi politsei. Meedikud ei pea tervishoiuteenuse osutamisel oma elu ohtu seadma.
Kolmas grupp on patsiendid, kellel kõrge iga ja esinev somaatiline haigus ei võimalda ümbritsevast adekvaatselt aru saada. Pärast vajalike ravitoimingute läbiviimist nende arusaamisvõime taastub kas täielikult või veidi vähem. Enamasti väljendub arusaamisvõime häirumine käitumises, kus patsient takistab vajaliku raviprotseduuri teostamist. Seda nimetatakse patsiendipoolseks füüsiliseks keeldumiseks.
Nüüd ongi arsti ees küsimus − patsient võib vajaliku sekkumiseta surra. Patsient ei lase ennast aidata ning talle pole ka võimalik selgeks teha, miks on vajalik, et talle põhjustatakse füüsilist valu veenitee rajamisega, miks pannakse näole hapnikumask jne. Inimene reageerib nende menetluste peale selliselt, et eemaldab enda küljest kõik ravimiseks vajalikud vahendid.
Alati ei saa kõiki ravimitega pärssida, narkoosi viia. Peab arvestama ka sellega, et valesti valitud pärssivad ravimid võivad omakorda patsiendi surma põhjustada. Ümbritsevast mittearusaava patsiendi ohjeldamiseks piisab ka võrevoodist. Kuid kui jutt on tervise ja elu huvides vajalikest raviprotseduuridest, siis võib kõne alla tulla, et vajalikuks osutub ohjeldamismetoodika, mis piirab patsiendi käte liikumise ulatust. Selline ohjeldamine peab olema väga selgelt põhjendatud, ei tohi olla pikaajaline ning patsient peab olema väga hoolikalt ja sageli jälgitud.
Me kõik mäletame, mis juhtus Lõuna-Eestis, kus inimene lahkus hooldeasutusest, olles ebaadekvaatne ja saamata ümbritsevast aru. Personal ei takistanud teda, viidates inimese enesemääramise õigusele. Tagajärjeks oli inimese surm.
Meedikud on valmis diskussiooniks, kumb on inimõigus: kas vastu tahtmist tervise taastamine või arusaamisvõime puudumisel surma valimine.
Aime Keis on ka Tartu ülikooli arstiteaduskonna meditsiinieetika õppejõud.