Isamaaline tegu − loo ettevõte Ida-Virumaale
/nginx/o/2017/12/20/7424561t1h0fdc.jpg)
9. märts 2016, 22:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tasub kõvasti pöialt hoida, et valitsuse katsed vähendada Ida-Virumaa tööpuudust kannaksid vilja. Õnnestumise korral ei võidaks mitte ainult see maakond, vaid samasuguse malli järgi saaks ettevõtlusele värsket hoogu sisse puhuda ka mujal Eestis väljaspool Tallinna ja Tartut.
Põhiprobleem, mis kummitab enamikku Eesti maakondi, on seni vääramatu töökohtade kadu. Sellega kaasneb elanike väljaränne ja elu järkjärgulist hääbumist ei jõua peatada ka kohaliku elu tublide eestvedajate pingutused ja armastus oma kodukandi vastu.
Tähelepanuväärne, et üheski maakonnas peale Harjumaa ei ulatunud keskmine brutopalk eelmisel aastal Eesti keskmise ehk 1065 euroni. Tartumaa oli selle lähedal, kõik ülejäänud olid juba kaugemal maas − enam-vähem ühes suurusjärgus 800-900 euro vahel.
Peaminister Taavi Rõivaski tõdes eelmisel nädalal Põhjarannikule antud intervjuus, et suured tuluerinevused väikeses Eesti riigis ei ole loogilised ning palgatase peaks olema ühtlasem. Küsimus on, mida reaalset valitsus selleks seni on teinud ja kui tulemuslikke samme edaspidi teha kavatseb.
Mis on need hoovad, mis tooksid maakondadesse hea palgaga töökohti? Valitsus on hoidunud piirkondlikest maksuerisustest, peljates, et nende haldamine läheb kulukaks ja efekt on küsitav.
Ida-Virumaa puhul tuleb valitsus nüüd välja regionaalse ajutise otsetoetusega: ettevõttele, kes loob vähemalt 20 uut töökohta, hüvitatakse kindla piirini ühe aasta jooksul pool töötajate palgarahast. Kuidas see töötab, peaks nägema peagi.
Lisaks on suured lootused seotud Ida-Viru tööstusparkide arendamisega. 2009. aastast alates on eri ministrid rääkinud sinna tekkivast rohkem kui neljast tuhandest töökohast. Märtsis 2016 on tegelik number esialgu vaid 256. Aga usku, et peagi läheb paremini, oleks vale kaotada − Ida-Virumaale ettevõtte loomine on kujunemas loodetavasti isamaaliseks teoks. Nagu ka Võrumaale, Järvamaale ja Saaremaale...
Ida-Virumaa on pärast taasiseseisvumist nõudnud enamiku ajast eritähelepanu: eriesindajaid, erikomisjone, eritegevuskavu. Kõigile nendele justkui parimatest kavatsustest tehtud püüdlustele vaatamata on 25 aastat hiljem ikka olukord selline, et ühes Eesti suuremas ja lootustandvama tööstuspotentsiaaliga maakonnas on tööpuudus riigi suurim ja palgatase üks madalamaid. Ida-Virumaal teenitakse ligemale 30 protsenti väiksemat palka kui Harjumaal.
Lisaks on teada, et hoolimata sellest, et keeleseadus kehtib Eestis juba 27 aastat, ei saa paljud Narva, Sillamäe või Kohtla-Järve lapsed põhikoolis üheksa aastaga piisaval tasemel eesti keelt selgeks, Narva taksojuhtidest rääkimata. Samamoodi käivad pidevalt valitsuse tasemel jutud Ida-Virumaaga seotud julgeolekuriskidest, kuna peljatakse, et Kremli infoväljas olevad inimesed pole piisavalt eestimeelsed.
Lahenduste leidmisel on pigem häirivaks kui soodustavaks teguriks olnud ka asjaolu, et Ida-Viru linnades ja riigis on pikka aega võimul olnud omavahel kaevikusõda pidavad erakonnad.
Kulunud repertuaari kuuluvad ka jutud sellest, kuidas Ida-Virumaal on Eesti riiki vähe. Kui 2009. aastal asuti tegema järjekordset Ida-Viru tegevuskava, siis paistis sealt kõige konkreetsemalt ja eredamalt silma plaan tuua sinna Tallinnast üle sisekaitseakadeemia.
Plaan tundus nii hea, et see kirjutati kaks aastat hiljem isegi Reformierakonna ja IRLi koalitsioonileppesse. Tõsi, klausliga, et kaalutakse. Kolimise mõjuanalüüse asusid ette valmistama mitmed ametkonnad. Ida-Viru linnad pidid nägema vaeva, et pakkuda välja sobivad krundid sisekaitseakadeemia jaoks. Tegelikult ei toimunud mingit kolimist.
Miks? Peaminister Taavi Rõivas tunnistas märtsis 2016 Põhjarannikule, et asi jäi katki, kuna sisekaitseakadeemia praegustesse õppehoonetesse oli juba varem investeeritud palju euroraha ja õppeasutuse ärakolimisel ähvardanuks Eestit Euroopa Liidult trahv. Kas seda siis, kui kolimise ideega lagedale tuldi, ei teatud? Miks oli vaja lasta suurel hulgal asutustel ja ametnikel teha mõttetuks osutunud tööd ning äratada nii asjatuid lootusi kui meelepaha?
Valitsuse Narvas toimunud istungi kõige kaalukam otsus oli keskkonnatasude järsk vähendamine põlevkivitööstusele. See annab madalate õli ja elektri hindade tõttu raskustes siplevale kogu Eesti jaoks tähtsale majandusharule pisut uut hapnikku ja võimaldab ehk ära hoida või edasi lükata järgmisi koondamisi Ida-Virumaal. Hea, et seda nüüd 1. juulist tehakse, ent haavad olnuks väiksemad, kui valitsus oleks nõnda reageerinud juba vähemalt aasta tagasi, kui probleem oli ilmne ja aina süvenes.
Keskonnatasude vähendamine ei tähenda ainuüksi Ida-Viru tööhõive turgutamist. 75 protsenti sellest maksude alandamise võidust läheb riigi oma ettevõttele Eesti Energiale, kes suudab ehk tänu sellele jääda kasumisse ning riik ise võib loota ka järgmistel aastatel dividende, nagu ta neid on Eesti põlevkivitööstuse lipulaevalt eelnevatel aastatel kokku sadu miljoneid eurosid saanud. Kui arvestada ka põlevkivitööstuse poolt riigile tasutavaid tööjõumakse, siis toovad need kordades rohkem tulu kui 40 miljonit eurot aastas, mis nüüd keskkonnatasude alandamisega tulemata jääb.
Varasematest mitte just kõige edukamatest kogemustest õppides on tähtis, et seekord ei jääks valitsuse sammud Ida-Virumaa olukorra parandamisel kampaaniamaigulisteks ja ajutisteks, vaid oleks järjekindlalt põhimõttelised ja terviklikud. Sellest võidaks kahtluseta kogu Eesti, aga ka võimul olevad erakonnad.