Puhume Ida-Virumaale uue elu sisse
11. märts 2016, 21:36
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ida-Virumaalt pärit inimesena on mul valus vaadata, kuidas majanduslikult ülimalt suure potentsiaaliga piirkond vähikäiku teeb ning tõsises väljarände- ja tööpuuduse kriisis viskleb.
Viimased aastad on olnud Virumaale rasked ning kui viimati oli maakonna registreeritud töötuse määr 11 protsenti, siis VKG koondamislaine suurendab seda veelgi.
Numbrite taga on aga paraku reaalsed inimesed, kellel on peaaegu võimatu leida taas tööd, mis oleks seotud õpitud erialaga või mille palk oleks midagi enamat kui miinimummäär. Ida-Virumaa arendamiseks valitud suund tuleb keskvalitsuse tasandil üle vaadata, sest praeguse korraga jätkamine muudab Virumaa kõledaks ja tühjaks tondilossiks.
Ida-Virumaa praegune töötuse määr on selge oht meie sisejulgeolekule ja piirkonna kestvusele. Kui inimestel ei ole tööd ja nad tunnevad, et riik neid ei aita, kasvab ka rahulolematus. Seega peab riigi esimene eesmärk olema piirkonna ettevõtluskeskkonna parandamine ning töökohtade loomise soodustamine.
Ma ei saa nõustuda peaministriga, kes peab inimeste koondamist nende isiklikku laadi löögiks, sest piirkonnas on ju veel 300 vaba töökohta ning üle kogu Eesti lausa 9000 positsiooni. Vabandust, kuid need töökohad Ida-Virumaad ja sealseid inimesi ei aita. Või soosib valitsusjuht seda, et meie idapiir inimestest täiesti tühjaks jookseks?
Ida-Virumaa on Eesti mõistes eriline maakond ning eriline on ka sealne põlevkivitööstus, mis on suurim kohalik tööandja. Seega tuleb luua tingimused, et see sektor saaks jätkata oma tööd ning suudaks inimesi tööl hoida. Olukorras, kus nafta maailmaturu barrelihind on rekordmadal, ei saa me jätkata samas mahus riiklike maksude nõudmist ning eeldada, et see ei mõjuta ettevõtjaid ja töökohti. Selleks, et töökohti säilitada, tuleb ressursi- ja keskkonnatasude maksmine siduda nafta maailmaturuhinnaga. Näib, et lõpuks hakkab ka valitsus sellest aru saama.
Kui hinnad on madalad, siis töökohtade säilitamise nimel maksu ei maksta, ning kui maailmahind kasvab, tulevad tagasi ka keskkonnatasud. Sellisel juhul ei tooks madalad hinnad kaasa praegu nähtavaid massilisi koondamisi. Seni kui me selliseid samme astunud pole, säilib olukord, kus põlevkiviõli tootmine on kõrgete keskkonnatasude tõttu jätkusuutlik vaid kõrgete nafta hindade juures.
Peale töökohtade säilitamise tuleb neid aga ka juurde luua. Möödunud aasta suvel, pärast Nitroferdis läbi viidud koondamisi, sõnas majandusminister Kristen Michal, et lähiaastatel on plaanis Ida-Virumaa tööstusparkides luua kuni 3000 uut töökohta. Plaan iseenesest on tervitatav, kuid lisaks sõnadele on vaja ka tegusid. Nitroferdi koondamiste järel lubas riik kiirelt tegutseda, kuid praegu näeme, et tulemusi veel pole. On aeg arendada piirkonna ettevõtluskeskkonda ning luua võimalusi väikeettevõtluse arenguks.
Nagu eespool mainitud, saab abi anda ka maksumuudatustega. Kui varem on välja pakutud regionaalseid tulumaksuerisusi, siis sellest olulisemaks pean ma hoopis mõningate koormiste mitte kehtestamist. Võtame näiteks turismisektori. Vabariigi valitsuse otsus kasvatada majutusasutuste käibemaksu toob Ida-Viru ettevõtluskeskuse hinnangul kaasa töökohtade kadumise ning majutusasutuste tegevuse ja teenuste kokkutõmbumise.
Töökaotus ohustab kõige rohkem naisi, kes üle Eesti moodustavad majutusasutuste personalist umbes 80 protsenti. Venemaa majanduse madalseis on niigi seda sektorit kärpinud, nüüd anname aga ise surmahoobi. Ma saan aru, et riik vajab raha, kuid seda ei saa võtta sealt, kus selleks võimekust pole. Kui käibemaksutõusu kogu riigis ära jätta ei õnnestu, siis tuleks seda vähemalt rakendada vaid osas piirkondades.
Kui meedia üldfoon ning ka siin kirjatükis kuvatav pilt jätab Ida-Virumaast üsna trööstitu mulje, siis tegelikkuses on tegemist väga unikaalse piirkonnaga, millel on meeletu majanduslik potentsiaal. Paraku on maakonna küsimusi liialt tihti ignoreeritud. Siinkohal tuleb tuhka pähe raputada kõikidel Eesti poliitilistel jõududel. Piirkonna arengu nimel tuleb aga erimeelsused unustada ning ühiselt tööle asuda.
On aeg Ida-Virumaa-nimeline teemant rentslist üles korjata ning tõeliselt läikima lüüa.