Haldusreform käib juba täie hooga

FOTO: Põhjarannik

FOTO: Põhjarannik

Seni kuni poliitikud alles valmistuvad riigikogus tulevase haldusreformi seaduse üksikasjade üle vaidlemiseks, on valdade ühinemiskõnelused ammu alanud.

Mitte ühes, kahes või kolmes kohas, vaid rahandusministeeriumi andmetel olid kohalikud volikogud teinud veebruari lõpu seisuga juba vähemalt 59 erisugust ametlikku ettepanekut naabritele ühinemisläbirääkimiste alustamiseks.

Kokku hõlmavad need ettepanekud rohkem kui kolm neljandikku kõigist Eesti valdadest ja linnadest, kaasa arvatud isegi Tartu ja Pärnu linn. Kõigist neist läbirääkimistest ei pruugi muidugi lõpuks asja saada. Aga valmisolek alustada on igatahes suur. See näitab, et olukord muutuseks on päris küps, mis pole ka ime, arvestades, kui kaua on avalikkuses haldusreformi vajalikkusest juttu olnud.

Paari üksiku erandiga lähtuvad kõik tehtud ühinemisläbirääkimiste ettepanekud sellest, et tuleb saavutada vähemalt üle 5000 elanikuga omavalitsuse moodustumine. Paljud ettepanekutest on oluliselt suurema ambitsiooniga. Seega võib väita, et eksperdikomisjoni poolt erisuguseid argumente kaaludes välja pakutud ja seaduseelnõusse sisse kirjutatud tulevase omavalitsuse elanike arvu miinimumpiir on kohtadel juba üldiselt ning suhteliselt valutult omaks võetud. Pole vahest vale öelda, et inimestel on kujunenud õigustatud ootus, et viimastel kuudel avalikult välja öeldud reformi põhialuseid oluliselt enam ei liigutataks ühele või teisele poole.

Meil on praegu ajalooline võimalus mitte lihtsalt ammuoodatud haldusreform mingil kujul ära teha, vaid saada ta tehtud nii, et tõepoolest kõik või peaaegu kõik vajalikud ühinemised toimuvad piirkondades kohapeal algatatuna ja läbi räägituna. Just sel viisil, nagu see kohapeal kokku lepitakse ja kõige õigem tundub, ilma riigi liigse sekkumiseta. Keskvalitsus annab eelkõige üldise raami miinimumnõuete ja ühinemiste omapoolse nõustamise ning toetamise näol.

Eestis on juba olemas hulk edukaid valdade-linnade ühinemiste näiteid, viimati kolme Saaremaa valla ühinemine Lääne-Saare vallaks või näiteks Lääne-Nigula, Viljandi valla jt ühinemised 2013. aastal või ka mitmed oluliselt pikema ajaloo ja kogemusega ühisvallad. Kogemust, mida üldistada, juba on.

Lisaks muidugi teiste riikide teadmised analoogsete protsesside kohta. Eesti ei ole siin ju oma naabrite seas mingi erand. Üks kindel soovitus kõigile ühinemise ettevalmistajatele on teha tutvumisvisiit mõnda juba ühinenud omavalitsusse, et oma silmaga üle vaadata ja oma kõrvaga kuulda, kuidas neil siis tegelikult läinud on ning mida nende kogemusest üle võtta.

Senistes väikestes omavalitsustes on paratamatult väga suur nn valmisoleku- ja juhtimiskulu, mistõttu, nagu uuringud näitavad, on seal töötajate arv 1000 elaniku kohta vähemalt kaks korda suurem kui 5000 elanikuga omavalitsustel. Valitsemiskuludest vabanevad vahendid on ühinemise järel võimalik suunata mõne põhiteenuse osutamisse: haridusse, sotsiaalsesse kaitsesse, ettevõtluse arendamisse, kultuurivaldkonda, taristusse jne.

Väikevallas täidab iga töötaja keskeltläbi 5-6 erisugust ülesannet (mõnel juhul rohkemgi). Üle 5000 elanikuga KOVis väheneb eri valdkondade arv töötaja kohta 2-3-le, mis annab võimaluse keskendumiseks ehk reaalse erialase kompetentsuse tekkimiseks. Seejuures, tulenevalt mastaabiefektist ei saa väike vald maksta oma töötajale sama suurt palka, sarnases rollis töötajate kuupalga vahe on uuringute järgi 1,3-1,5kordne.

Seega annab ühinemine võimaluse konkurentsivõimeliseks palgaks ning seeläbi hea spetsialisti palkamiseks ja palgal hoidmiseks. Ka on võimalik täita vajalikke ametikohti, mida väikevaldades varem ei olnudki. Mis tähendab, et elanikul, kel on mingi oluline mure, on ka hoopis reaalsem saada asjatundlikku nõu ja abi.

Üks eluline kuuldud näide Märjamaa vallast: pärast ühinemist vähenesid probleemid kooli- ja lasteaiakohtade saamisel, sest kadus ära vastastikune arvlemine ning lapsed said minna lähimasse lasteaeda või gümnaasiumi (varem puudus valdadel osaliselt rahastamise kokkulepe) ning ühtlustusid muusika- ja kunstikooli õppetasud kõigile ühisvalla lastele.

Tähtis on samas mõista, et haldusreform iseenesest ei sulge ega ava ühtegi kooli, lasteaeda ega raamatukogu. Need on kohaliku omavalitsemise küsimused, mida kaaluvad ja otsustavad kohalikud inimesed ise volikogude liikmetena, valla- või linnajuhtidena ning nende valijatena, olgu siis omavalitsus natuke suurem või väiksem. Suur roll seejuures on kogukondade endi aktiivsusel oma huvide sõnastamisel ja kaitsmisel ning ühinemisläbirääkimistel nii ühinemislepingu sõlmimisel kui pärast ühinemist. Külaliikumine Kodukant on korduvalt välja toonud, et ühinenud valdades külade ja kogukondade tegevus üldjuhul märgatavalt elavneb.

Haldusreform on suuresti ka eneseusalduse küsimus. Kõike ei ole võimalik aastateks ette detailideni kokku leppida, kõike ei saa lahendada seaduse tasemel. Tugev ühinenud omavalitsus tähendab kohalikele inimestele ja kogukondadele mitte ainult uusi suuremaid võimalusi, vaid ka vastutust, et täita loodav uus raamistik kohapeal parima võimaliku sisuga.

Tagasi üles