Ümberõppesüsteemi proovikivi
/nginx/o/2017/12/20/7424561t1h0fdc.jpg)
7. aprill 2016, 09:38
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võlusõna "ümberõpe" kerkis hooga Ida-Virumaa inimeste teadvusesse sajandivahetusel, kui kaevandustes kaotas lühikese aja jooksul töö mitu tuhat inimest.
Siis pälvisid ohtralt tähelepanu endised kaevurid, kellest olid saanud tublid pagarid või giidid kaevandusmuuseumis. Need olid vahvad edulood, ent hõlmasid paraku vaid mikroskoopilist osa neist inimestest, kes suurema tööviljakuse ja madalama põlevkivi omahinna püüdmise nimel oma senisel töökohal ajale jalgu jäid.
Paljudel koondatutel õnnestus tänu töökusele ja pealehakkamisele omal käel eluga edukalt edasi minna. Osal tuli selleks kolida väljapoole Ida-Virumaa või ka Eesti piire. Seda peegeldab maakonna rahvastiku pidev vähenemine.
Nagu ka tõsiasja, et osa mehi viis pärast töö kaotust ja järsku elumuutust tabanud stress varakult hauda. Teistest said aga värisevate eluheidikutena tänuväärsed tegelased Ida-Viru sotsiaalseid pingeid kajastavate telesaadete jaoks.
Viisteist aastat hiljem leiab taas põhjust ja ainest samalaadseid saateid teha. Sel esmaspäeval Kanal 2 eetris olnud Roald Johannsoni värvikate inimtüüpidega tunnine reportaaž "Ida-Virumaa katastroofi äärel" jättis osa tegelaste optimistlikule meelele vaatamata siiski napilt usku olukorra paranemisse.
Tegelikult ei tohiks Ida-Viru praegused probleemid tulla kellelegi väga eriliste ega uutena. Seda aega, kus Ida-Viru poleks olnud Eesti suurima tööpuudusega maakond, on olnud viimase 20 aasta jooksul harva.
Probleemi kroonilisust kinnitab ka maakonna kehtiv arengukava. Seal tõdetakse, et vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse probleemide leevendamiseks on tarvis inimesed tööturule tagasi tuua ja nende konkurentsivõimet suurendada. Abivahendite nimekirjas on sellised tegevused nagu karjäärinõustamine, täiendus- ja ümberõpe. See ei erine sisuliselt sellest, mis pandi samasse dokumenti kirja sajandivahetusel.
Mõistatuseks jääb suur küsimus, miks suure tööpuuduse tingimustes, kus väidetavalt toimib aastaid täiustatud riiklik ümberõppesüsteem, räägivad ettevõtjad ikkagi sellest, et neil ei õnnestu leida piisavate oskustega töötajaid. Sageli on see üheks peamiseks põhjuseks, miks kavandatud uued ettevõtted ja töökohad jäävadki loomata.
Kohalike kutsekoolide ajakohastamiseks on kulutatud kümneid miljoneid eurosid, ometigi jõuavad kohalikule tööturule vaid vähesed lõpetajad. Tööjõuturg praagib kehvade oskuste, hoiakute või töösse suhtumise pärast osa välja veel enne, kui nad töölegi jõuavad asuda. Seda mitte ainult Ida-Virumaal, vaid kogu Eestis. Mõned aastad tagasi Praxise tehtud uuringust ilmnes, et kutseõppeasutuste lõpetajate seast leiab soovitud arvul vajalikke töötajaid vaid kolmandik ettevõtetest.
Hakkajamad noored omakorda ei lepi sellega, mida kohalikel ettevõtetel on neile pakkuda, ja eelistavad kutsekooli investeeritud aastate dividendid võtta välja välismaal, kus palgad on suuremad. Eesti maksumaksjal ei jää muud üle kui tunda rõõmu, et oleme aidanud teistel riikidel häid oskustöölisi leida. Samas tuleb omaks võtta, et siinsete kutsekoolide hoonetesse ja sisustusse on panustatud päris palju ka teiste Euroopa Liidu riikide maksumaksjate raha. See pole päris omakasupüüdmatu abi.
Praegune tööpuuduse kasvulaine Ida-Virumaal on tõeliseks proovikiviks, kuidas õnnestub varasemast paremini viia kokku pidevalt muutuvates turuoludes tegutsevate ettevõtjate vajadused ja nii täiskasvanute ümberõpe kui ka kutsekoolide tegevus. See eeldab väga tihedat omavahelist suhtlemist ja koostööd.
Mõned kuud tagasi toimunud Ida-Viru ametiühingujuhtide kohtumisel töö- ja tervishoiuministri Jevgeni Ossinovskiga märkisid mitmed neist, et senine ümberõppesüsteem toimib sageli kui sõelaga vee kandmine. Inimesed ei tea, millistele kursustele tasub minna, sest ettevõtjate konkreetsete plaanide ja vajaduste kohta on vähe infot. Lühiajalistel arvuti- või keelekursustel on aga oma läbilöögivõimet tööjõuturul keeruline kasvatada.
Riigi rahastatavad koolitused peaksid täpsemalt pakkuma töö kaotanud inimestele seda, millest oleks reaalset kasu uue töökoha leidmisel. Kui töötu saab küll tunnistuse, et on ühe või teise kursuse läbinud, ja koolitusfirma kasvatab käivet, aga inimene jääb sellegipoolest töötuks, siis kisub see ikkagi pigem avaliku raha põletamiseks kui probleeme lahendavaks kasutoovaks tegevuseks. Varasematest kogemustest on kõvasti õppida, et teha nüüd paremini.