Kuidas näeb Eesti välja Brüsselist vaadatuna?
/nginx/o/2018/02/20/7603229t1hb095.jpg)
22. veebruar 2018, 01:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meie riigi suurt juubeliaastat on juba tubli poolteist kuud möödas, aga paraku pole ühiskondlikud meeleolud Eesti 100. sünnipäevaga päris kooskõlas. Üks skandaal ajab teist skandaali ja skandaalikest taga, kohati käiksid nagu halvasti ütlemise Harju rajooni meistrivõistlused ning meediapildist jääb aeg-ajalt mulje, et Eesti elu on üks hädaorg.
Viimases on muidugi süüdi valitsus. Tõele au andes on poliitilised vastasseisud ja skandaalid saatnud kõiki aastaid, mil Eesti on taasiseseisev olnud.
Aga kuidas näeb Eesti välja Brüsselist vaadatuna? See on tähtis küsimus, sest eestlasele läheb vägagi korda see, mida arvavad temast teised, olgu siis naabrid või muud rahvad. Mõne sõnaga on seda keeruline kirjeldada. Üldiselt on meie renomee igati positiivne. Me oleme konstruktiivsed lahenduste otsijad ja mitte ülekeevalt emotsionaalsed, me tulime kenasti toime Euroopa Liidu eesistuja rolliga. Ehk meiega koos saab edendada Euroopat, kus meil ja meie lastel on turvaline elada.
Kui rääkida Eesti maaelu probleemidest ja väljakutsetest, siis ühesugused mured ja rõõmud on kõikides liikmesriikides ning ka kogu maailmas. Olgu need noorte väljaränne, väiksem majandusaktiivsus ja madalam palgatase või siis ühel või teisel moel ka piirikaubandus. Aga kui ma räägin kolleegidele, et elan pealinnast kolme sõidutunni kaugusel ääremaal, siis ei saada sellest väga hästi aru. Nende arusaama järgi on kolm tundi pealinnast vägagi lähedal.
Kõikjal on nii, et suured linnad neelavad regioone, ja Eesti ei ole siin erand. Euroopa Liit rakendab selliste protsesside tasakaalustamiseks vägagi aktiivselt erisuguseid regionaalpoliitilisi meetmeid. Ka Eestis arutatakse praegu tõsiselt, kas on mõistlik jagada Eesti kaheks, et saada nii rohkem euroraha regionaalse arengu toetamiseks. Tuleb ausalt tunnistada, et rahaga kõiki globaalseid protsesse kohe ümber ei pööra, kuid mõistliku tegutsemise korral saab asju kindlasti paremaks muuta.
Vestlesin hiljuti ühe vana sõbraga, kes peab Lõuna-Eestis taksojuhi ametit. Ta kurtis, et näe, ilusat Euroopa juttu aetakse palju, kuid minusugust lihtsat inimest see ei puuduta. Lugesin siis sõbrale näppude peal ette kümmekond teda otseselt mõjutavat asja, alustades uuest ja ilusast koolimajast, kus ta lapsed õpivad, kergliiklusteest, kus saab ohutult liigelda, ja tööstusalast, kus ta abikaasa töötab.
Loetellu kuulusid ka talumaad, millelt laekub ühtset pindalatoetust, ning Tallinna-Tartu maantee laiendamine, mis kergendab oluliselt ühendust Lõuna-Eesti ja pealinna vahel. Pealekauba oli üks taksojuhi lastest olnud Taanis vahetusõpilane. Kõik see oli ju sündinud ja sünnib Euroopa toel.
Eesti paistab silma Euroopa Liidu raha korrektse kasutajana. See ei käi kaugeltki nii kõikides liikmesriikides. Sama teed tuleb meil jätkata: suured läbirääkimised Euroopa poliitikate tuleviku üle seisavad ees juba tänavu. Kuna keskendusin Eestis töötades eeskätt maaelule ja põllumajandustoetustele, aga ka laiemalt investeeringutele, siis on mul hea meel jätkata Brüsselis teada-tuntud teemadega. Minu väljakutsed Euroopa Parlamendis on seotud peaasjalikult sellega, kuidas näeb Euroopa rahakott aastatel 2021-2028 välja eelkõige maaelu ja põllumajanduspoliitika poole pealt.
On vägagi tõenäoline, et meie rahalised võimalused vähenevad, kuid sellest ei maksa paanikasse sattuda. Oleme seni iga meie poolt Euroopa Liitu sissemakstud euro kohta saanud tagasimakseid 3,5-4 euro ulatuses. See proportsioon tõenäoliselt muutub, aga mitte ülemäära drastiliselt. Suur kaasamängija tulevastes arvutustes on loomulikult Suurbritannia lahkumise ehk siis Brexiti hind.
Meenutan üht vanasse aastasse jäänud ühist hommikusööki Skandinaavia kolleegidega, kes olid väga huvitatud Eestist ja meie valitsuse tegemistest. Rääkisin meeleldi. Kolleeg küsis, miks väheneb nende riigis Eesti ehitajate arv, kuid Läti ja Leedu ehitusmehi on seal endiselt piisavalt. Eks ma siis seletasin, et Eesti palgad on juba lähenemas piirile, kus võõrsil tööl käimine muutub mõttetuks.
Jätkuküsimus oli, miks Eesti on oma majanduse ja palgakasvudega paljudest teistest Ida-Euroopa riikidest edukam. Tutvustasin meie seniseid majanduspoliitilisi valikuid koos uue tulumaksusüsteemiga, mis muutis 500 eurot maksuvabaks. Samuti kõnelesin sellest, et meie maksuamet töötab ja varastamist riigi (loe: ühiskonna) tagant on suhteliselt vähe. Jutuks oli ka see, et Läti riigieelarve oli 2017. aastal 8,3 miljardit eurot Eesti − kus rahvast on hulga vähem − 9,6 miljardi euro suuruse eelarvemahu vastu. Samas suudame me tõsiselt panustada riigikaitsesse. See avaldas muljet.
Minu naisõiguslasest kolleeg pahandas meie lastetoetuse süsteemi üle. Kui mina tõin välja, et see on aidanud tuhandeid lapsi vaesusriskist välja tuua ja kolme alaealise lapsega emad saavad nüüd iga kuu 510 euro suurust toetust, siis tema arvas, et see on puhtakujuline naiste ekspluateerimine ning neist sünnitusmasinate tegemine. Nojah, eks elu saabki vaadelda eri nurkade alt...
Läti kolleeg seevastu oli arusaamatuses, miks planeeritakse Eesti Vabariigi juubelipidustuste haripunktil autokolonni Eestist Lätti ja mille vastu täpsemalt protestitakse. Inimesed, kes saavad Eestis nii palka kui ka pensioni lätlastest keskmiselt kolmandiku võrra rohkem ning käivad samal ajal Lätis odavamat kaupa ostmas, võiksid ju igati rahul olla, leidis ta.
Vaat siin ma vastata ei osanud! Soome kolleeg meenutas kõrvalt, et tema küll ei mäleta, et soomlased oleks 15 aastat tagasi, mil Soome ja Eesti hinnavahed olid drastilised, selliseid kolonne Tallinna organiseerinud.