Edasiviiva idee teostamiseks võiks ka laenata
22. aprill 2018, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Iga aastaga on raskem aru saada ja õigustada Eesti jätkuvat ülirange eelarvetasakaalu järgimist.
Valitsused vahetuvad, peaministrid vahetuvad, rahandusministrid vahetuvad, Reformierakond on opositsioonis, majandustsükkel vaheldub, aga eelarve koostamisel on retoorika sama: struktuurne tasakaal, nominaalne tasakaal. Käib vaidlus selle üle, kes meie väga väikest defitsiiti korrektsemalt, õigemini konservatiivsemalt mõõdab − rahandusministeerium või Euroopa Komisjon.
Lisandub uusi avalikkusele arusaamatuid erialatermineid − mullu Eesti majanduse optimaalne kasvupotentsiaal, sel aastal siis positiivne SKT lõhe. On näha, et peaminister ja rahandusminister ise ei ole neid keerulisi vormeleid välja mõelnud, vaid ütlevad ajakirjanike ees üles nagu koolitükke.
Iseenesest on eelarve tasakaal hea ja õige põhimõte, mida järgida: nii riigi kui ka perekonna tasandil. Eesti on seda teinud 26 aastat. Kuni 2011. aastani meil ka polnud muud valikut, kuna tasakaalus eelarve on valuutakomitee süsteemi keskne nõue. Kroon püsis, kuna inimestel, kes seda kasutasid, oli usku, et nad saavad kroonid igal hetkel mõne teise kõva valuuta vastu vahetada fikseeritud kursiga ning Eesti riik suudab seda, kuna ei kuluta rohkem, kui suudab väärtust luua.
Alates 2011. aastast on Eestis käibel euro. Mõned aastad enne seda juhtus ülemaailmne rahanduskriis, mille tagajärjel suured maailma keskpangad, nende seas esirinnas Euroopa Keskpank, siiamaani raha piltlikult öeldes iga jumala päev juurde trükivad. Ka Eesti on Euroopa Keskpanga liikmena selles aktiivne osaline. Intressid on ülimadalad, osalt negatiivsed, mida pole kunagi varem nähtud. Lõpuks on nii USAs kui ka Euroopas hakanud majandus tohutu (sõna otseses mõttes) rahapakkumise tõttu ka kasvama.
See mõjutab täiesti otseselt ja vahetult Eesti majandust. Võib julgelt öelda, et vaba raha on palju. Varade hinnad tõusevad. Tööpuudus on peaaegu olematu. Tööhõive on rekordiline. Eksport kasvab. Eesti Pank siiski ülekuumenemise märke ei näe, kuid nende määratud optimaalse majanduskasvu potentsiaal olevat juba ületatud.
Kuuldavasti on Eesti Panga president Ardo Hansson üks nendest Euroopa Keskpanga nõukogu liikmetest, kes on juba mõnda aega toetanud ekspansiivse rahapoliitika koomaletõmbamist. Kuulu järgi seepärast, et täpselt väljaspool nõukogu keegi ei tea. Teada on keskpanga konsensus, mille järgi praegu majanduse ergutamine võlakirjaostude ja madalate intressidega jätkub. Turule tuleb veel miljardeid ja miljardeid eurosid.
Eestis ütleb siinne keskpank aga valitsusele, et kuna tekkinud on positiivne SKT lõhe − ehk Eesti majandus kasvab oma arvatavast potentsiaalist kiiremini −, siis tuleks kulutamisest, suurematest investeeringutest ja − hoidku jumal − laenamisest hoiduda. Täielik skisofreenia.
Laenamisest: rahandusministeeriumi värske kokkuvõtte järgi on Eesti võlakoormus veel väiksem kui aasta varem ja jätkab tänavu alanemist, jõudes alla seitsme protsendi SKTst. Sama trendi jätkudes on võlakoormus peagi sisuliselt null. Nii madalat võlataset pole Euroopas ühelgi riigil.
Väga raske on seda kõike teades rahulikuks jääda, kui seesama rahandusministeerium ministri ja tippametnike tasemel räägib, et majanduse stimuleerimise vältimiseks tuleb 120 miljonit kokku hoida ning eelmisel aastal veel madalama majanduskasvu tingimustes "stimuleeris" valitsus Eesti majandust... 35 miljoni euroga. Jah, tervelt 35 miljoni euroga, mille kõrval Euroopa Keskpanga sajad miljardid ja negatiivsed intressid ilmselt ei oma mingit tähtsust.
Lihtsalt niisama jooksvate kulude katteks pole kindlasti mingit põhjust senistest põhimõtetest loobuda. Aga nagu me näeme, siis sarnaselt Reformierakonnaga uus valitsuse juhterakond Keskerakond seda ka ei kavanda. Sisuliselt pole nende kahe eelarvepoliitikates mingit erinevust.
See on nii hea kui ka halb. Hea, kui oletada, et salaja tahaks Keskerakonna valitsus laenu võtta ning kulutada selleks, et näiteks pensione ja toetusi tõsta. Hea, kui tegelikult valitsuses ühtegi tulevikku suunatud ideed ei ole. Halb, kuna olen kuulnud, et peaminister Jüri Ratas tahaks tegelikult Tallinna-Tartu ja võimalik, et veel mõne keskse maantee neljarealisena välja ehitada, aga ei julge.
Aga väga halb on, kui laenu võetakse siis, kui selleks tungiv vajadus tekib. Siis kaobki see jooksvateks kuludeks, lihtsamalt öeldes süüakse ära. Nagu ka reservid. Ja mitte mingit arenguhüpet või pikaajalist kasu me ei näe.