See ei ole poliitikute sõda…

Liisa Oviir. Foto: Matti Kämärä

Juuni alguses avaldatud alkoholiuuring on huvitav lugemine. Mõnda selle aspekti kajastati ohtralt, näiteks seda, et alkoholi tarbimine kasvas 2017. aastal 0,7 protsenti ehk keskmiselt joodi ühe elaniku kohta 0,08 liitrit rohkem kui 2016. aastal. Kas julgeksime sama suure palgatõusu protsendi puhul hõisata, et palgad suurenesid? Arvan, et mitte. Pigem ütleksime, et kasvu pole ja palgatase on õigupoolest endine.

Mitmed uuringu tahud jäid aga täiesti tähelepanuta. Näiteks asjaolu, et läinud aastal oli joobes sõidukijuhtimine elanikele kõige suurem alkoholiga seonduv probleem. Küsitletud pidasid suureks murekohaks ka perevägivalda. See hinnang pole laest võetud: tänavusel kevadpühade nädalavahetusel sai politsei 124 teadet koduvägivalla kohta ning saja juhtumi puhul oli üks osapool joobes.

Muidugi ei valitse ühiskonnas joomisse ühene suhtumine. Uuringust tuli välja, et alkoholist tulenevaid probleeme tunnetavad teravamana karsklased ja vähesed alkoholitarbijad.

Oluliselt vähem peavad alkoholi mitmesuguste hädade ja murede allikaks need, kes pruugivad joovastavaid jooke palju või mõõdukalt. Nende käitumises ja suhtumises lööb uuringu tegijate väitel endiselt välja meri-põlvini-mentaliteet. Samasugune muster kordub ka suhtumises alkoholipoliitikasse. Kui esimene rühm toetab rangeid piiranguid, siis napsusõbrad pooldavad leebeid norme. Minu suureks rõõmuks on just uus põlvkond ehk tuntav enamus 18-29aastastest noortest karmimate reeglite poolt.

Üks olulisemaid uuringu järeldusi on aga see, et valdav osa Eesti inimesi peab alkoholi liigjoomist probleemiks ning toetab piiranguid. Muu maailma kogemus on näidanud, et edu toob vaid terviklik alkoholipoliitika, mida soovitavad ka teadlased. See tähendab, et tarbimise vähendamiseks tuleb ühel ajal tegelda nii alkoholi kättesaadavuse vähendamisega, sealhulgas hinna ja reklaamiga, sõltlaste ravimisega kui ka laste ja noorte kaitsmisega.

Eesti alustas laiapõhjalist alkoholipoliitikat 2014. aastal, mil võeti vastu alkoholipoliitika roheline raamat. Aasta hiljem alustati raviprogrammi. Aga näiteks reklaamipiirangud hakkasid kehtima alles 1. juunil ja pole saanud veel kedagi mõjutada. Oma järge ootavad uuel aastal jõustuvad sätted, mis reguleerivad alkoholipudelite väljapanekut kauplustes, et need liialt esiplaanil ei oleks.

Seega ei saa alkoholipoliitika tulemuslikkust hinnata üksnes ühe-kahe meetme kaudu. Ja midagi ei sünni üleöö − inimeste hoiakute ja käitumise muutmine võtab  aega ja nõuab pühendumist ning vajaduse korral ka sihiku täpsustamist. On paratamatus, et kõigi sammude täielik positiivne mõju avaldub alles aastate pärast.

Teisalt pole põhjust salata pettumust, et 2017. aastal ei toimunud alkoholitarbimise üldnäitajates 2016. aastaga võrreldes olulist nihet. Kindlasti tuleb siinkohal arvesse võtta majanduskasvu, mille tingimustes kipub vägijookide pruukimine minema tõusuteed. Ja loomulikult on kurvastav mullune piirikaubanduse maht.

Ehk pakub lohutust see, et suurenenud on karsklaste ja mõõdukate joojate osakaal ja et mainitud 0,7protsendiline kasv tuli ohtralt tarbijate ja nende Läti käikude arvelt. Ning eks ole üksjagu ka neid, kes on oma kodust alkoholilao teinud.

Siinkohal meenutuseks Kantar Emori märtsikuine seireuuring, mille põhjal jäid Lätist alkoholi ostmise rekordid möödunud aasta detsembrisse. Eeldatavasti on protestiostude kõrghetk möödas ning Lätti odavama õlle ja viina järele sõitmise elevus hakkab vaikselt vaibuma ning inimesed teevad oma vaba aja ja rahaga mõistlikumaid valikuid. Alkoholitootjate ennustatud hüppelist kasvu ei paista õnneks kusagilt.

Lõpetuseks riigieelarve pärast muretsejatele: alkoholiaktsiisi laekub tänavu prognoosi järgi ning esimese nelja kuuga on laekumised olnud 15 protsenti suuremad kui eelmisel aastal samal ajal.

Küsimus pole ju aktsiisirahas. Olukorras, kus Eesti on alkoholisurmade poolest maailma absoluutses tipus, viinakurat laastab kümnete tuhandete tervist ning teeb palju muud kurja, on meie kindel soov vähendada otsustavalt alkoholikahjusid, säästa sadu elusid, hoida peresid koos. Eesmärk on õnnelikum ja karskem Eesti. See ei ole poliitikute sõda, see peab olema rahva võitlus tervema tuleviku nimel.