Hoolimatus või ühiskondlik paratamatus?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ühel päeval, oodates ristmikul lubavat tuld tee ületamiseks, ei teinud seda noor ema väikese lapsega. Laps kiljus protesteerimise märgiks: "Emme, fooris on ju punane tuli!"
Jättes kõrvale nõndanimetatud moraalse kohustuse õpetada ja kasvatada, küsin: kas tõesti nii hoolimatud olemegi või on see meie ühiskonnale omane? Just täiskasvanud on need, kes peavad hea seisma lapse käitumist reguleerivate väärtushinnangute eest. Kasvueas omandamata jäänut on hiljem raske kompenseerida ja kinnistunud väärarusaamu on peaaegu võimatu ümber kujundada.
Inimelude ja tervise tagamise üheks meetmeks on liiklusseadus ette näinud kohustuse kasutada turvavarustust ning kinni pidada piirkiirusest. Viimase osas ei pea ma silmas mõnekilomeetrist ületamist, vaid arutut kihutamist. Ehkki mõnele tunduvad need kohustused esmapilgul vähetähtsad, põhjendusega, et tegemist on ju minu tervise, õiguse ja vabadusega, ei jaga ma seda arvamust nendega.
Esmalt oponeerib sellele eelnev situatsioonikirjeldus, kus enda eeskujuga mõjutame tulevast liikluskultuuri. Teisalt jällegi üsna karm liiklusõnnetuste statistika. Näiteid pole kaugelt vaja otsida - 2. aprillil hukkus Narvas liiklusõnnetuses noor inimene. Sündmuse asjaolusid arvestades on ilmselge põhjuslik seos selles õnnetuses turvavöö mittekasutamisel ning kiiruseületamisel. Kas mõningane kiiruseületamine on vaikiv tava ja ühiskonna poolt vastuvõetav või näide enesehävitavale käitumisele kalduva kogukonna kohta?
Liiklusturvalisus on muutunud oluliseks osaks igapäevaelus, seda kajastatakse pidevalt meedias, sellest räägitakse nii kohvitassi taga kui perekondlikel koosviibimistel. Säärase avaliku diskussiooni juures ei ole oluline vanus, rahvus, nahavärv ega usulised põhimõtted. Diskussiooni ühendab ainult üks - soov kaitsta enda ja oma lähedaste elu ning tervist.
Tänapäeval on ühiskonnas vähe neid, kel ei ole aktiivset rolli igapäeva liikluses - me oleme jalakäijad, jalgratturid, autojuhid, ühissõidukite kasutajad, kaassõitjad auto tagaistmel. Süüvides nendesse rollidesse, võib tinglikult öelda, et seesuguses "improviseeritud näidendis" osalemine on tekitanud meis vähemal või suuremal määral mingeid arusaamu ja mõtteid. Nii ka minul.
Vaadates liiklusregulatsioonides sätestatud õigusi ja kohustusi, on väga paljud neist minu arusaama järgi kantud ideest hoida ning säästa inimelusid ja tervist. Olenemata riigi tekke teooriatest, on suhterollid määratud, st riik ja õigus on omavahel lahutamatus seoses, riigi vahenduseta ei saa rahva tahe muutuda õiguseks.
Absoluutseid õigusi ega vabadusi teatavasti ei eksisteeri, küll on aga iga õigus seotud omakorda kohustustega. Enda õiguste ja kohustuste realiseerimisel peame alati jälgima, et sellega ei kahjustataks teisi isikuid, kel samamoodi on õigused, vabadused ja kohustused.
Paraku nii kaugele kui ulatub ühiskonna mälu, on alati olnud isikuid, kes ei juhindu kehtestatud reeglitest, normidest ja üldinimlikest väärtustest. Nimetagem seda paratamatuseks, mis on omane ka tänapäeva ühiskonnale. Siinkohal kutsungi üles mitte juhinduma liikluses olümpiadeviisist "Citius. Altius. Fortius.", vaid lähtuma põhimõttest " hooli, hoia ja kaitse". Usun ja tean, et paljud meie seast hoolivad nii endast kui kaaslastest, andes seeläbi oma panuse turvalisse ühiskonda. Olgem hoolivad!