Pole halba heata

Iisaku muuseumi väljaarvamine riigieelarvest võib viia maakonnas sihtasutuse Alutaguse Muuseumid moodustamiseni. On see hea või halb ja kas see peaks kuidagi ka muuseumikülastajale korda minema?

Kui vaadata läänevirulaste seitset mäluasutust - Rakvere linnus sealhulgas - ühendava sihtasutuse Virumaa Muuseumid käekäiku, siis midagi halba selles pole. Vastupidi - Virumaa Muuseumid katab ligi 70 protsenti kulutustest ise, vajamata selleks maksumaksja abi.

Sihtasutus on teenimisest huvitatud, sest raha jääb talle. Omavalitsuse või riigi pajukil oleval muuseumil see huvi puudub, sest mida rohkem ta teenib, seda vähem teda eelarverea pealt toetatakse.

Muuseum, kes on huvitatud teenimisest, paneb pea tööle, et välja mõelda huvitavaid väljapanekuid ja programme, mis külastajaid kui mesilasi meepoti juurde tõmbaks. Seega on muuseumide atraktiivsus paljuski omandi vormis kinni: igapäevaselt garanteeritud leemeke, olgu see pealegi lahja, ei sunni pingutama. Või siis koguni takistab seda.

Iisaku muuseumi väljaajamine kultuuriministeeriumi lahja leemega supiköögist võib esialgu tunduda halva uudisena. Kui see viib aga osagi maakonnas asuvatest muuseumidest ühe mütsi alla ning uuele tasemele, jääb üle taas kord tõdeda - pole halba heata.

Sihtasutuse Alutaguse Muuseumid loomine paneb kohalikud omavalitsused igatahes proovile, sest kui sellega hakkama ei saada, tuleb käed üles tõsta ning loovutada Iisaku muuseum läänevirulastele.