Töökohad on sama tähtsad kui tankid
28. mai 2014, 00:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui mõtleme sellele, miks kerkisid Kiievisse barrikaadid ja Krimmi saabusid "rohelised mehikesed", siis oli põhjuseks eelkõige rahva rahulolematus. Kümme aastat pärast oranži revolutsiooni olid inimesed tüdinud ootamast.
Tüdinud korrumpeerunud poliitikutest, tüdinud kiratsevast majandusest, väsinud ootamast pensioni- ja palgatõusu või koguni seda, et need üldse välja makstaks. On kõnekas fakt, et kohe pärast Krimmi annekteerimist tõsteti seal pensionid mitmekordseks, räägitakse investeeringutest ning aetakse muulgi moel "jaga ja valitse" poliitikat, mis tuntud juba Vana-Roomast.
Oma osa oli Krimmi sündmustes ja Ida-Ukraina kaoses ka Euroopa Liidul, kes ajal, mil mitmed liikmesriigid juba aastaid vilistavad ühiselt kokku lepitud eelarve ja rahanduspoliitika mõõdikutele, keeldus eelmisel sügisel andmast Ukrainale lootust liidu liikmeks saada. Rahva frustratsioon jõudis Maidanile, tuha all hõõgunud viha õhutati leegiks ja Venemaa kasutas oma võimaluse ära.
Mida on meil Ukrainas juhtunust õppida? Seda, et majanduse ja rahanduse olukord on sama tähtis kui Ämarisse jõudnud lennukid või loodetavasti peatselt Eesti kaitseväe käsutusse saabuvad soomukid. Kui riigi elanikel on töökohad ning võimalused eneseteostuseks, on nad rahul ja vaatavad tulevikku optimistlikult. Kui majanduse tulevik on tume, tööpuudus suureneb ja pensionid jäävad välja maksmata, on põhjust muretsema hakata ka julgeoleku pärast.
Just seetõttu on Reformierakond kogu oma olemasolu jooksul, juba kakskümmend aastat, pidanud oluliseks majanduse ja rahanduse korrasolekut. Seda toetab eestlaste geenides püsiv talupojatarkus: ainult töö kiidab tegijat ja kui lulli lüüa, tuleb pika ilu peale pillihääl ilma pillita.
Just seetõttu on ka praegu vaja teha plaane, kuidas tagada majanduskasv ning need plaanid ellu viia. Siin saab nimetada madalaid makse, aga ka haridusreformi, taristu arendamist Euroopa Liidu toel ja töövõimereformi, mis aitab tööturul võimetekohase rakenduse leida.
Lõppkokkuvõttes on riigi asi täita sisuga veel üks vanasõna: igaüks on oma õnne sepp. Riik peab inimestele võimaldama eneseteostuse parimal eelduslikul ja võimalikul moel. Kui seda suudame, ei julge meid rünnata keegi.
Need Eesti ärimehed, kes on aastaid rääkinud vajadusest Venemaaga majandussidemete nimel poliitilisi järeleandmisi teha, näevad nüüd taas, et Vene turg võib mingil hetkel olla küll "imede maa", kuid võib sama kiirelt muutuda "lollide põlluks", nagu teame muinasjutust, kus peategelane puunukk Buratino, kes kuldmündid maha istutas ja rahapuu kasvamist ootama jäi.
Ukrainas toimunu on meie lääneliitlaste silmad avanud. Venemaa majandust pitsitavad sanktsioonid, nafta ning gaasitulud võivad lähikümnendil kokku kuivada. Kui nii läheb, on lootust, et ka Venemaal kasvab rahulolematus ja loodetavasti võidavad jõud, kes valetavad vähem kui praegune president ning ei ohusta enam naabreid.
Praeguses olukorras on aga Eestis vaja teha kahte asja - hoida kaitsekulutused NATO liikmesriigile kohaselt kahel protsendil ning hoolitseda selle eest, et majandus areneks. Need asjad on võrdselt tähtsad ning peavad olema tasakaalus.
Pole mingit vajadust kärpida pensione, et osta lisatanke. Töökohad, perede ja eakate kindlustunne on sama tähtsad kui pea kohal üle tuhisevad NATO hävitajad. Kevadkoalitsiooniga paika saanud valitsus kavatseb mõlemale teemale võrdselt tähelepanu pöörata.