Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/10/14/11994410t1hcd2c.jpg)
/nginx/o/2014/10/14/11994410t1hcd2c.jpg)
Olen alati mõelnud, et debatt avalikus kohas alkoholijoomise üle on tegelikult pseudoteema, sest tihtilugu on alkoholi tarbimine seotud meie kultuuriga. Seaduse jõul ei ole võimalik teha kiireid muudatusi. Seadusandja lootis alkoholi avalikus kohas tarbimise keelu kaotamisega vähendada ühiskonnas karistamist, anda kohalikele omavalitsustele suuremad otsustusõigused ning võimaldada inimestele legaalselt näiteks pikniku ajal ühe või kaks siidrit juua. Ometi tekitas see ühiskonnas suurt poleemikat ning paljud tõdevad, et toona, 2011. aastal, tehtud otsuste jaoks pole Eesti ühiskond veel valmis.
Samas peaks ühiskonnas tekkima palju suurem arutelu selle üle, kuidas leevendada alkoholi liigtarvitamist. Ehk on alkohol meile hoopis liiga lihtsasti kättesaadav? Eestis võib paljusid alkohoolseid jooke osta suhteliselt odava hinna eest. Võib juhtuda, et pudel lahjat alkoholi on odavam kui pudel vett. Peaksime ühiskonnas diskuteerima selle üle, kas peame alkoholi nii lihtsalt kätte saama, nagu see praegu on.
Eesti konjunktuuriinstituudi andmeil (2012) jõuab 83% Eesti inimestest alkoholi ostma vähem kui 10 minutiga. Aastatega pole olukord väga oluliselt muutunud. 2007. aastal oli see näitaja 88%.
Eestis juuakse konjunktuuriinstituudi andmeil (2012) ühe inimese kohta 10,4 liitrit absoluutalkoholi (täiskasvanute seas teeb see arvestuslikult 12,3 liitrit). See on tuntavalt suurem kui põhjamaades ning tegelikult oleme alkoholitarbimisega maailma terviseorganisatsiooni andmeil maailmas 31. kohal. OECD riikide seas paigutatakse meid kogunisti neljandale kohale.
Eesti alkoholipoliitika on olnud senini üsna liberaalne. Peamiselt kasutatakse ühte meedet, milleks on aktsiisi tõstmine. Seegi toimub suhteliselt aeglases tempos ja seda peamiselt alkoholitootjate vastuseisu tõttu. 2015. aastal tõuseb aktsiis küll 15%, kuid hindades on tõus siiski väga väike. Ometi ületab alkoholist tekkiv kahju aktsiisist saadavat kasu.
Seetõttu tuleks alkoholi tarbimise debatt pöörata hoopis uuele tasemele. Peame mõtlema, kuidas oluliselt piirata alkoholitarbimist, ning siin pelgalt aktsiisi tõusust ja reklaamipiirangutest ei piisa, kuigi need on ühed lihtsamad meetodid. Ning eesmärk ei ole riigi rahakoti täitmine, vaid inimeste elude säästmine ja eluea pikendamine.
Ühe võimalusena tasuks Eestis kaaluda üle 5promilliste alkohoolsete jookide viimist eraldi poodidesse, nagu seda on tehtud enamikus Põhjala riikides. Näiteks on Rootsis, Soomes, Norras ja Islandil riigi monopoolses seisundis poed, millel on õigus kangemaid alkohoolseid tooteid müüa. See tagab, et alkohol on küll kättesaadav igas suuremas keskuses, kuid seda on kindlasti ebamugavam omandada.
Selline süsteem muudab kangema alkoholi raskemini kättesaadavaks ja vähendab seega ka tarbimist. Lisaks on võimalik nendes poodides kõikidel tootjatel end võrdselt müüa, sest üldiselt kehtib praktika, et alkoholireklaami seal ei tehta. Pigem vastupidi. Rootsi riigipood Systembolaget teeb reklaami tervislikule eluviisile ja üritab inimesi panna alkoholitarbimisest hoiduma. Positiivsena annab see võimaluse väiketootjatel suurtootjatega võrdsetel alustel konkureerida, sest ühtegi tootjat ei eelistata.
Ka maapoodidele on mõeldud. Kui riigipood jääb teatud raadiuse kaugusele, siis on lubatud maapoodides samuti müüa alkoholi, mis ületab 5 promilli. Selleks sõlmitakse riigipoega eraldi lepe.
Selle süsteemi puhul oleks jätkuvalt lubatud alkohoolsete jookide müük restoranides ja teistes toitlustusasutustes. Alkoholi kaasa ostmine lubatud ei oleks.
Alkoholi viimine eraldi poodidesse on meede, mida tuleks kindlasti kaaluda, et vähendada alkoholi liigtarbimist. Kui tahame muutust, vajame ka märksa kaalukamaid otsuseid, kui senini oleme teinud.