Erik Gamzejev: Keskerakonna juhatus, kas pisutki piinlik ka on?

Erik Gamzejev, ajalehe Põhjarannik peatoimetaja Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Keskerakonna juhatuse otsus jätta Martin Repinski parteisse näitab seda, et on olemas esimese ja teise sordi keskerakondlased, ning juhtkonna ülbet hoiakut, et kohaliku piirkonna arvamus on nende silmis võrdväärne nulliga. See on ka näide sellest, kuidas üks riigikogu liige võib tervet erakonda oma kapriiside pantvangis hoida. 

Keskerakonna peasekretäri Mihhail Korbi sõnum vahetult pärast teisipäeval toimunud juhatuse koosolekut, et Jõhvis on tegu eelkõige kommunikatsiooniprobleemiga, viitab sellele, et ta kas ei tunneta üldse kohalikku olukorda või mängib teadlikult lolli. 

Teflonkestas peasekretär ei teaks justkui midagi Repinski hampelmanlikust poliitikast Jõhvis, mis on juba mitmeid aastaid pahandanud kohalikku kogukonda ja ka tema enda erakonnakaaslasi.

See on olnud veider tõmblemine, kus Repinski on korraldanud Jõhvis järjepanu võimupöördeid. Tema pealekäimisel on juhatus visanud Keskerakonnast välja inimesi, kellega ta mõned kuud hiljem taas koalitsiooni loob ja umbusaldab vallavanemana erakonnakaaslast Max Kauri.

Keskerakonna juhatuse liikmetel ei tohiks olla keeruline aru saada, et Jõhvi kandi inimestel on Repinski tegemistest kõrini.

Keskerakond on oma ridadest liikmeid välja heitnud ka väiksemate pattude, nagu näiteks umbusaldamise kavandamise eest. Juhatuse teisipäevase otsusega sai selgeks, et parteis on olemas esimese ja teise sordi liikmed, kus ühtedele on lubatud rohkem kui teistele. Loodetavasti ilmub sortideks jagatud liikmete nimekiri ka Keskerakonna kodulehele: kõigil oleks pilt selgem ja edaspidi segadust vähem. 

Keskerakonna juhatus soosib ka seda, et Repinski lõi Jõhvis koalitsiooni valimisliiduga, mille liidriks on ärimees, kelle firmad on jõustunud kohtuotsuste põhjal petnud riiki sadade tuhandete eurode ulatuses ning teeninud naaberlinnas Kohtla-Järvel ligemale miljon eurot kriminaalset tulu. Jõhvi volikogus ühe hääle suurust ülekaalu omava koalitsiooni üks liige on altkäemaksu andmises süüdi mõistetud ärimees. 

Repinski ise pole teinud saladust sellestki, et on poliitilist tarkust kogunud,  "filosofeerides" Narvas korruptsioonikuritegude eest süüdi mõistetud Aleksei Voronoviga, kes andis talle tuge ka kitsefarmi rajamisel.  

Jõhvi vallavanemana korraldas ta üle-eelmisel kevadel vallaasutustes arusaamatu puhastustöö, kihutades sisulise põhjenduseta minema suure hulga kogenud töötajaid. Selle hinnaks olid vallaeelarvest makstud hiigelhüvitised ja paljude kohalike elanike pahameel. Mõnda ametisse, nagu näiteks Jõhvi raamatukogu etteotsa, on vald uut direktorit asemele  juba poolteist aastat otsinud. 

Erakonna juhatuse liige Jaak Aab tunnistas hiljuti Põhjarannikule, et Jõhvis toimuv talle rõõmu ei tee ja Keskerakonda ei kaunista. Ta sõnas, et ootab kohaliku piirkonna seisukohta, et saaks seda arutada. Kui piirkonna juhatus tegigi eelmisel reedel otsuse ja palus Repinski Keskerakonnast välja heita, siis kõigest mõne tunni pärast kuulutas aseesimees Jaanus Karilaid, et kedagi välja heitma ei hakata. Sisuliselt oli ta üksi juba kogu juhatuse eest kõik ära arutanud ja otsustanud. 

Peakontori ülbest suhtumist ilmestab ka see, et kui kohapealne vimm Repinski uute võimumängude pärast hakkas taas tuure üles võtma, siis  külaskäigul Ida-Virumaale eiras peasekretär  kohaliku piirkonna juhatust. Samas endise Tartu abilinnapea Monica Ranna Keskerakonnast väljaheitmisel oli määrav just piirkonna juhatuse seisukoht. 

Väide, et Repinskil on Keskerakonna Jõhvi osakonna juhatuse tugev toetus, muutub naeruväärseks, kui teada, et selle allesjäänud kolme liikme seas on ta ise ja tema elukaaslane.  

Keskerakonna juhatuse liikmetel ei tohiks olla keeruline aru saada, et Jõhvi kandi inimestel on Repinski tegemistest kõrini. Mõõt on täis ka sellest võltsist praalimisest, justkui oleks kõik, mis Jõhvis on viimastel aastatel sündinud, eelkõige Repinski ja tema lähikonna, aga mitte paljude inimeste aastatepikkuse töö tulemus. 

Praeguse Jõhvi võimu napp ülekaal püsib suuresti tänu sellele, et osa volikogu liikmeid on seotud kohaliku võimu toiduahelaga, saades töökohti, tööotsi või muid hüvesid. Võimulpüsimise lootust elus asjaolu, et rohkem avalikku raha propagandasse ja enesekiitmisesse pumbates on võimalik oma positsiooni kindlustada ka järgmisteks valimisteks.  

Nõukaajal oli parteil kombeks saata pahandust teinud või põlu alla sattunud tegelasi saadikuteks mõnda vähem tähtsasse riiki. Repinskiga ei saa seda teha, sest Eestil on saatkonnad vaid tähtsates riikides, saadikutena on üldjuhul ametis professionaalsed diplomaadid ning lisaks põrus Repinski parlamendi riigikaitse komisjoni liikmena julgeolekukontrollis, mistõttu talle ei saa riigisaladusi usaldada.  

Mitmed keskerakondlased on tunnistanud, et Repinski tekitab hämmingut juba aastaid ja teda tuleks ohjeldada.  Kuid ta kuulub riigikogus nappi ülekaalu omavasse koalitsiooni  ja tema hääl võimaldab tal nõuda endale  puutumatust selles osas, mida ta Jõhvis korda saadab. Oma semude klubi riigikogu fraktsioonis kindlustab ringkaitse. Kusagil provintsis toimuvat mässu, mille tegelikud põhjused eriti ei huvitagi,  saadetakse maha suruma Korbi ja Karilaiu “karistus- ja rahustussalgad”.  

Selline olukord paneb tundma piinlikkust, aga see neelatakse Ida-Viru keskerakondlasi ohverdades alla. Küll leitakse uued kuulekamad ja ustavamad, kes ei esita liigseid küsimusi, eriti kui neile toiduahelas väikegi lutipudel anda. Võib-olla selline peabki olema praeguse peaminstripatrei  sidus ja hooliv poliitika?

Keskerakond võiks paari aasta taguse Kohtla-Järve gümnaasiumi näite varal veel mäletada, kuidas kohalike huvidega risti minek valimistel ja üksikutele oma parteilastele panustamine, valusalt kätte maksab. Aga ilmselt nad ei mäleta, sest hoogsal sammul käib samasuguse reha otsimine nüüd Jõhvis.