/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
/nginx/o/2021/01/15/13579033t1hdd14.jpg)
Kui veidi üle nelja aasta tagasi sai Jüri Ratas lühikese aja jooksul oma pihku nii Keskerakonna kui ka vabariigi valitsuse tüüri, oli küllalt "selgeltnägijaid", kes "teadsid", et ega ta kaua peaministri ametis püsi. Aga selles rollis osutus ta osavamaks ja sitkemaks kui Ameerika kauboidest rodeostaarid metsikute härgade turjal.
Isegi pärast valimiskaotust 2019. aastal, mis oli osaliselt tingitud esialgu valest positsioonivalikust Kohtla-Järve gümnaasiumi küsimuses, õnnestus tal ka hõbemedaliga võtta peavõit ehk säilitada koht Stenbocki majas. Selle hinnaks oli küll kaks kurnavat sundabieluaastat ühes korteris skandaalse EKREga, ent seegi ei suutnud Ratast kõigutada.
Kuni ühel päeval tulid tema jutule riigi peaprokurör ja kaitsepolitsei direktor ning rääkisid, et nüüd on selline lugu, et Keskerakonna tegevdirektor ehk peasekretär, Kohtla-Järve poiss Mihhail Korb on hakkama saanud millegi sellisega, mis võimaldab esitada nii Korbile kui ka Keskerakonnale kahtlustuse korruptsioonikuriteos.
Vaid Jüri Ratas ise teab, kas see teade tuli talle ränga hoobina või osutus pigem kergendust tekitavaks väljapääsuteeks aina umbsemaks muutunud vanast võimuliidu toast ja uue liidu punumise võimaluseks. Tema olek ja kehakeel rääkisid pigem teise variandi kasuks.