ERIK GAMZEJEV ⟩ Itaalia streik eestikeelsele õppele üleminekul võib kesta veel aastaid

Ajalehe Põhjarannik peatoimetaja Erik Gamzejev. Foto: Mirtel Kõue Gamzejev

Üleminek eestikeelsele haridusele võib mitmes suures Eesti linnas jääda vinduma veel aastateks, juhul kui nende volikogude valijate seas jäävad Eesti kodanikud ka edaspidi vähemusse, nagu on olnud juba rohkem kui veerand sajandit.

Itaalia streik on teatavasti selline streikimisviis, kus tööd küll ei katkestata, aga seda tehakse näiliselt ja aeglaselt. Niimoodi on näiteks Narva ja Kohtla-Järve linnavõimud kohalike koolide pidajatena aastakümneid püüdnud jätta muljet, et nad peavad eesti keele oskust tähtsaks ja pingutavad kõvasti, et koolid muutuksid eestikeelseteks.

Tegelik seis on aga selline, et suurem osa nende linnade põhikoolide lõpetajatest ei saa üheksa aastaga eesti keelt selgeks tasemel, mis võimaldaks neil gümnaasiumis või kutsekoolis eesti keeles õppida. Veel hullem, et ka suur hulk õpetajaid, kes neis koolides siiani töötavad, ei ole aastakümnete jooksul eesti keelt nõutaval tasemel ära õppinud.

Nüüd, kui keskvõim on läinud pärast mitukümmend aastat kestnud hoovõttu üleminekuga eestikeelsele haridusele konkreetseks ja haridusminister Kristina Kallas kinnitab, et mingit taganemist seatud tähtaegadest loota ei tasu, kõlavad vastuhääled, et liiga vara ja liiga äkki ning kust õpetajad võetakse. Tehakse etteheiteid riigile, et nad pole loonud õpetajate tööjõureserve, trükkinud piisavalt häid õpikuid ja nii edasi. Seejuures unustavad nende linnade võimud ära, et koolipidajatena on nad ise pidanud hoolitsema selle eest, et määrata koolijuhtideks inimesed, kes oleksid pädevad ja motiveeritud selleks, et vedada tulemuslikult koolide üleminekut eestikeelsele õppele.

Kohtla-Järve volikogusse kuuluvad Tallinna tehnikaülikooli Virumaa kolledži direktor Mare Roosileht ja Kohtla-Järve riigigümnaasiumi direktor Hendrik Agur kirjutasid eelmisel nädalal Põhjarannikus, et osas Kohtla-Järve vene õppekeelega koolides on väga tugev ringkaitse muutuste ning kõige eestikeelse ja -meelse vastu. Kaitstakse olemasolevat olukorda, harjumusi ja inimesi, kes ei oska või ei soovi minna kaasa uuendustega eestikeelsele haridusele üleminekul. Roosilehte ja Agurit tasub uskuda, sest nad puutuvad sellise ringkaitse tagajärgedega iga päev oma töös kokku.

Tähelepanuväärne, et Kohtla-Järve linnaosade vahel asuvas Jõhvis on sealne vene õppekeelega põhikool üleminekuks eestikeelsele õppele tunduvalt paremini valmistunud. See on selle kooli juhtkonna hea töö, aga ka Jõhvi võimude loodud hoiaku ja suhtumise tulemus.

Miks kõrvuti asuvates omavalitsustes olukord erineb? Oluline tegur on, et Jõhvis on kohalikel valimistel Eesti kodanikest valijate osakaal mõnevõrra suurem kui Kohtla-Järvel. Eesti kodanikud on valinud Jõhvi volikogusse rohkem selliseid saadikuid, kellest enamiku jaoks on eestikeelne haridus põhimõtteline küsimus.

Kohtla-Järvel, aga ka Narvas ja Sillamäel, on kohalikel valimistel valijate seas alates 1996. aastast selges ülekaalus olnud Venemaa kodanikud ja mittekodanikud. Sellest ajast alates on Keskerakond või temaga tugevalt seotud valimisliidud neis linnades võtnud enamasti kohalikel valimistel kindla võidu, kusjuures üheks põhiliseks lubaduseks on olnud venekeelse hariduse säilitamine. Sellest lubadusest on nad ka kinni pidanud, korraldades eestikeelsele haridusele üleminekul silmakirjalikku Itaalia streiki.

Kuna hääled on tulnud, siis ei ole neid pannud muretsema, et sel moel on nad osutanud karuteene paljudele kohalikele noortele, kellel on seetõttu hilisemas elus raskem toime tulla. See on ka üks põhjusi, miks töötuse tase ja üldine vaesuse määr on Ida-Virumaal aastakümneid olnud suurem kui mujal Eestis.

Kui Eesti kodanikud on valijatena kohalikel valimistel vähemuses, siis ei ole nemad ka valimiste põhiteemade määrajad. Seda teevad Venemaa kodanikud ja mittekodanikud. Erakonnad ja valimisliidud, kes tahavad võimule saada, arvestavad sellega ja kohanduvad. Nad ei hakka silmapaistva entusiasmiga korraldama üleminekut eestikeelsele haridusele, sest nende valijad ei hinda seda. Nii ei ole ka midagi üllatavat, et volikogud hääletavad oma esindajaks koolide hoolekogudesse saadikuid, kes ise ei valda isegi eesti keelt, nagu juhtus taas aasta lõpus Kohtla-Järvel.

Venemaa kodanike häältega volikogudesse valitud saadikud ei hakka silmapaistva entusiasmiga korraldama üleminekut eestikeelsele haridusele, sest nende valijad ei hinda seda.

Keskerakond ja ka sotsid, kes on nii pealinnas kui ka Kohtla-Järvel moodustanud praegu koalitsiooni ja kinnitavad mõlemad, kuidas nad seisavad parema Eesti eest, võiksid kutsuda teised erakonnad ühise laua taha, et arutada, kuidas teha nii, et järgmistel kohalikel valimistel saaksid hääletada vaid Eesti kodanikud. Ehk ka mittekodanikud, kuid igatahes mitte Venemaa kodanikud. See suurendaks oluliselt Eesti kodanike häälte mõju kohalikel valimistel.

See oleks suur eestimeelne tegu, mis kasvataks ilmselt ka mõlema erakonna toetust. Küllap tuleksid algatusega meelsasti kaasa ka ülejäänud parlamendierakonnad, kes on seda juba varem soovinud. Kui selline lepe sünniks ühiselt suuremate erakondade poolt, ei tooks see kaasa ka kardetud pingeid ühiskonnas.

Eestis elavatel mittekodanikel ja Venemaa kodanikel on rohkem kui veerand sajandit olnud aega otsustada, millisele riigile nad kodanikena esmajärjekorras soovivad lojaalsed olla. Eesti on väga pikka aega lahkelt pakkunud kohalikel valimistel hääletamise privileegi kolmandate riikide kodanikele. Seda võimalust pole pakkunud Läti, Leedu, Saksamaa, Prantsusmaa ega ka paljud teised demokraatlikud riigid.

Kui Eesti kodanike tahe ei pääse ka järgmistel kohalikel valimistel mitmes Eesti linnas valitsemisel mõjule, siis kestab suure tõenäosusega ka Itaalia streik eestikeelsele õppele üleminekul edasi. Sellele lisandub kohaliku võimu ja keskvõimu vastandumine, mis on olnud aastakümneid üheks kohaliku elu arengu piduriks.