Kultuur olgu iga reformi keskne osa
/nginx/o/2017/01/23/6273119t1h2517.jpg)
16. mai 2016, 10:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ääremaastumist saab peatada ning inimesi maale elama kutsuda ikka vaid siis, kui maapiirkondades on võimalik elada huvitavat, harivat ja kultuurset elu.
Arutelud teravalt päevakorral oleva haldusreformi üle ei tohi jääda vaid numbrite lugemiseks. Ainuüksi see, kas omavalitsuses peab elama minimaalselt viis või üksteist tuhat inimest ning kui palju raha antakse vabatahtlikele liitujatele, ei taga eesmärkide täitumist.
Kõikjal Eestis elab teotahtelisi ja rõõmsameelseid inimesi, kelle elu osa on kohaliku kultuurielu arendamine. Olgu see rahvatantsuring, talgud mõisapargi korrastamiseks, spordivõistlus või muusikaüritus − kõik see tõstab elukvaliteeti ja ühendab kogukonda. Kõik oleks justkui paigas. Ent haldusreformi ette valmistades tuleks märksa rohkem rääkida kultuurist. Omavalitsused peavad väga täpselt teadma, millised on nende ülesanded kultuurivaldkonnas võimaluste loomisel.Koolipapa Maurus ütleb Tammsaare "Tõe ja õiguse" II köites, et maal on veel ausust, maal on meie rahva tulevik. Laiemalt vaadates on see küsimus järelkasvust, meie rahvuskultuuri elujõust ja jätkusuutlikkusest, vaimse pärandi säilimisest ja arengust.Kultuurist osa saamise võimalused, inimese põline elupaik ning rahvuskultuuri kestlikkus on Eestis suures omavahelises sõltuvuses. Olen veendunud, et igapäevasele olemisele ei anna mõtet üksnes põhiteenuste kättesaadavus, olmetasand, vaid üldine vaimne keskkond, mis meid iga päev ümbritseb. See on silmale nähtamatu ja raskesti mõõdetav, kuid ometi selgelt tuntav, kui seda pole. Seetõttu on oluline, et akuutse haldusreformi tuultes kultuuri ei unustataks.Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ning arendada riiki, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Nii seisab põhiseaduses. Riik ei tohi olla ega ole vaid valitsus ja riigikogu. Veelgi rohkemat mõju peaksid saama kohalikud omavalitsused, kelle korraldada on väga suur osa meie võimalustest kultuuri luua ja sellest osa saada. Sestap oli kummaline tõdeda, et eelmistest haldusreformi aruteludest ja nende najal sündinud kontseptsioonidest puudus kultuur sootuks. Mõningase kunstilise liialdusega võiks ju siinkohal öelda, et hea, et nendest asja ei saanud − polekski meil praegu enam oma kultuuri ega seega ka põhjust riiki pidada.Paraku on selge, et igasse vallakeskusse pole meil võimalik ehitada uut teatrimaja, rajada muuseumi või uhket spordikompleksi. Küll aga saab haldusreformi käigus tagada, et kõikidel inimestel on elementaarne võimalus kultuuri luua ja sellest osa saada. Samuti, et selleks vajalikud olulised spordi- ja kultuurivaldkonna hooned on inimestele piisavalt lähedal kõikjal Eestis. Riigi ülesanne on aidata kohalikel omavalitsustel tagada nende kvaliteet ja jätkusuutlikkus.Kultuuri elujõulisuse määravad aga inimesed. Need on entusiastid, oma ala fanaatikud, keda Eestis õnneks leidub, kuid ainult vabatahtlike õlgadele ei saa kogu vastutust panna.Mullused neli miljonit muuseumikülastust ja miljon teatrikülastust on saanud reaalsuseks tänu kultuuritöötajate pikaajalisele süsteemsele tööle ning pühendumusele. Mullu alustatud kõrgharidusega kultuuritöötajate rohkem kui 13protsendiline miinimumpalga tõus oli abiks nii mõnelegi riigilt palka saavale kultuuritegijale, kuid palgatõus peab jätkuma järgnevatel aastatel ja laienema ka kõigile kohalikult omavalitsuselt palka saavatele kultuurikorraldajatele. Kultuuritöö nõuab pühendumist kellaajast ja nädalapäevast küsimata, kuid see eeldab piisavat sissetulekut. See on küsimus sellest, milliseid ootusi me oma kultuurirahvale üldse esitada võime.Mida külvad kevadel, seda lõikad sügisel, ütleb vanarahvas. Mis tahes riiklikud poliitikad, ka kõik muu peale haldusreformi, peavad senisest märksa rohkem arvesse võtma kultuurilist aspekti. Pikaajalist mõju kultuurile kannavad kõikide valdkondade arengusuunad, mõjutades kõige otsesemalt seda, millises riigis me aastate pärast elame. Sestap on ka väga oluline, et haldusreformiga on "kohalikule riigile" ehk omavalitsusele ette nähtud täiendavad eelarvevahendid. Loodan, et tarkust investeerida kultuuri ehk inimeseks olemisse jätkub.Samuti tagab peatselt käivituv huvitegevuse toetussüsteemi kontseptsioon, et perekonna majanduslikest võimalustest hoolimata võib iga noor edaspidi osa saada teda köitva huviringi tööst. Ka see on üks osa tagatisest, et ka aastate pärast on meil miljonid teatri-, kino-, kontserdi- ja muuseumikülastused ning Eestis elab rõõmus ja heas vaimses tasakaalus terveid eluviise väärtustav rahvas. See on omakorda meie riigi konkurentsivõime küsimus kõige otsesemas tähenduses.
Riigi pidamise ainuke mõte on oma kultuuri hoidmine ja arendamine. Paraku kipub see lihtne tõde igapäevases rutus meelest minema ning lihtne on piirduda vaid olmetasandiga, kus tulemused on kiiremini nähtavad. Üksnes siis, kui riik, ühinenud omavalitsused ja teotahtelised kodanikud suudavad luua mõnusa elukeskkonna kõikjal Eestis ning tagada loovust arendavad võimalused, võime praegust reformiaega lugeda õnnestunuks.