Kõrgharidusreform peaks algama uuel aastal
10. veebruar 2012, 16:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõrgharidusreformi kavandades oleme seadnud endile kolm peamist eesmärki: tõsta hariduse kvaliteeti, tagada parem juurdepääs kõrgharidusele ning otsesem väljund tööturule. Maksumaksja kulul saavad kõrghariduse omandada kõik akadeemiliselt võimekad.
Selleks, et riigi kulul õppida, peab üliõpilane ületama talle ette antud sisseastumislävendi (st vastama õppeasutuste seatud kvaliteedikriteeriumidele) ning läbima õppekava täismahus (60 EAP-d ehk Euroopa süsteemi ainepunkti aastas). See kehtib üldreeglina eestikeelsetel õppekavadel ning avalik-õiguslikes ülikoolides, kuid seadus jätab nendes punktides ka teatavate erandite tegemise võimaluse. Näiteks erakool võib samuti taotleda riigi rahastamist vastaval õppekaval.
Riigikogus arutlusel oleva seaduseelnõu järgi asendub riiklik koolitustellimus tulemuslepingutega ja kaovad ära riigieelarvelised ning riigieelarvevälised õppekohad. Riik ja õppeasutus fikseerivad õppe, rahastamise jm tingimused tulemuslepinguga.
Kui üliõpilane õpib täiskoormusega ja omandab õppekavast 100% (60 EAP-d aastas), siis maksab tema õpingute eest riik ehk maksumaksja. Kui 60 EAP asemel läbitakse aga nt 58, siis tuleb üliõpilasel tegemata jäänud 2 EAP eest ise maksta. Kuid ülikool võib otsustada selle eest ka raha mitte võtta. Akadeemilise puhkuse ajal on õppetöös osalemine ka edaspidi lubatud, kuid eksamite ja arvestuste sooritamine peab toimuma õppetöö korralisel ajal.
Tulles vastu tudengite soovile, muutsime ainepunktide tegemise paindlikumaks. Näiteks kui esimeses semestris sooritad 40 EAP-d, siis teises võib teha 20. Oluline on, et esimeses semestris sooritataks minimaalselt 30 EAP-d ning aasta peale kokku 60.
Kui õppekoormus langeb alla 75%, siis käsitletakse üliõpilast osakoormusega õppurina ning ta peab osaliselt oma õpingute eest ise maksma. Ülempiiri kehtestab valitsus. Kui aga õpitakse alla 50%, siis ei laiene õppurile enam üliõpilase soodustused ning teda käsitletakse kui eksternina õppurit ja õppekulud tuleb täies osas katta endal.
Erakapitali kaasamist kõrgharidusse ei tohi piirata. Seetõttu sai seaduseelnõusse säte, mis lubab nii ettevõtetel kui ka eraisikutel taotleda oma vahendite eest õppekava avamist ja õppekohtade loomist. Oluline on, et vastuvõtt nendele kohtadele toimuks üldise konkursi alusel. Seeläbi tekib tihedam side tööturuga ning on võimalik kiiremini reageerida tööturu vajadustele.
Kirjeldatud seadusega paralleelselt käsitleme ka uut stipendiumide ja vajaduspõhiste õppetoetuste süsteemi. Kuigi viimane tuleb riigikokku arutlusele eraldi seadusena. Nii stipendiumide kui ka vajaduspõhiste õppetoetuste eesmärk on kõrgharidusele parema juurdepääsu tagamine.
Uue korra järgi hakkavad kehtima kahte liiki stipendiumid. Esiteks erialastipendiumid, mis on mõeldud riigi poolt prioriteetsete, kuid muidu mitte nii populaarsete erialade propageerimiseks, nagu näiteks pedagoogiõpe, eesti keele filoloogia jms. See tähendab, et seda stipendiumi saavad tudengid, kes õpivad vastaval prioriteetsel erialal.
Teine pool stipendiumidest on tulemusstipendiumid, mille taotlemine sõltub otseselt õppetulemustest. Vajaduspõhiste õppetoetuste süsteemi eesmärk on toetada sotsiaalselt keerulisemas olukorras olevaid õppureid. Vajaduspõhisus tähendab seda, et toetust saavad vaid reaalselt abi vajavad tudengid ning seda praegusest suuremas mahus.
Tänaseks oleme kõrgharidusreformi eelnõuga töötanud ligi pool aastat. Kaasasime seadusloome protsessi kõik osapooled ning arvestasime komisjonis suurt osa tehtud muudatusettepanekutest.
Eelnõu on riigikogus läbinud teise lugemise ning loodetavasti suudame seaduse juba sel nädalal vastu võtta. Kava järgi rakendub kõrgharidusreform 1. jaanuaril 2013.