/nginx/o/2015/07/28/11995792t1h5cde.jpg)
Virisev Eesti ja Euroopa Liit
/nginx/o/2019/01/12/11710170t1h545e.jpg)
28. juuli 2015, 22:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/07/28/11995792t1h5cde.jpg)
Paaril viimasel aastal on Eesti rahvas õige kihevile läinud ja hakanud valjuhäälsete miitingutega poliitikasse sekkuma. Mis on äärmiselt südantsoojendav, sest kelle käes siis see võim demokraatlikus ühiskonnas on, kui mitte rahva käes. Pole ka mingi patt valitsejatele plakatite ja kõvema kisaga selgeks teha, mida asjast tegelikult arvatakse. Aga kui vaadata neid probleeme, mis suures osas inimestes ärevust tekitavad, siis jääb mulje, nagu oleks Eesti rahvas üks porisev ja pahur vanainimene. Küll ajavad homod närvi, küll ei meeldi Kreeka nuumamine, nüüd siis veel need sajad murjanid, kes tulevad meie maad ja kultuuri hävitama. Õnnetus õnnetuse otsa, nagu oleks jumal Maarjamaale selja pööranud.
Nojaa, eks minagi ole ärevuses. Ka minul on mure traditsioonilise pere hääbumise pärast. Miks meil on nii palju üksikemasid? Miks on meil lihtsam käed tasku suruda ja uus elukaaslane hankida kui suhteprobleemidele lahendust leida? Kas probleemide eest minema jalutamine ongi meie traditsiooniline peremudel? Eeskuju, mille pärandame oma lastele? Aga kuidas omavahel abielluda soovivate homode ahistamine neid küsimusi lahendada aitab?
Kreeklaste poputamine on muidugi häbiasi, sest isegi nüüdses kriisis, kui kogu nende riik on praktiliselt kahekordselt panditud, jäävad nad üldkokkuvõttes jõukamaks kui meie. Mida kõike me nende kreeklastele saadetud sadade miljonite eurodega teha saaksime! Ent kui me 2004. aastal Euroopa Liitu astusime, siis oli see ka justnagu abielu sõlmimine. Mida seal altari ees öeldaksegi? Rõõmus ja mures? Kreeka on hädas, meie tuleme appi. Sest hädas olevaid sugulasi ju aidatakse, või kuidas? Tegelikult tuleks õõnsate ühtsusloosungite asemel mõelda, mis läheb Eestile maksma see, kui Euroopa Liit ja selle rahandus kokku kukub. Ilmselt ei ole laenuraha põletamine Kreekas kuigi jätkusuutlik tegevus, kuid Euroopa Liit alles õpib, kuidas oma laristajatest pereliikmeid ohjeldada. Koolirahana läheb see meile veel sadu miljoneid maksma. Sellegipoolest on need miljonid tõesti vaid kopikad selle kõrval, mis haihtuvad meie taskutest siis, kui euroraha süsteemiga peaks midagi pöördumatult halba juhtuma.
Pagulaste teema on meil juba sedavõrd käärima läinud ja üle ääre loksunud, et isegi mõni poliitiliselt koolnud poliitik vitsutab selle pealt rasvast profiiti, kuulutades aina tugevneva häälega eestlastele häda ja kultuurile kadu. Kui meie keel ja kultuur oleksid nii õrnukesed, et mõnisada võõrast seda hävitada suudaksid, siis oleks meid ajaloo jooksul mitukümmend korda minema pühitud. Kui meenutada kõiki neid sakslasi, taanlasi, rootslasi, venelasi, poolakaid ja jumal teab keda, kes meist üle, alt ja läbi on käinud. Rääkimata juba sellest miljonist, kes nõukogude ajal Eestist läbi vooris. Nii mõnestki siia sattunust sai aga Eesti kultuuri osa, kelle auks ja kuulsuseks on püstitatud mälestusmärk või paar.
Kindlasti on Itaalia ja Euroopa Liit teinud põgenike poliitikas vigu, mida me selle ühenduse liikmena tahtmatult peame jagama. Aga ei maksa ka arvata, et põgenikud oleksid Euroopasse sattunud mõne reedeõhtuse joomingu käigus, millel igavuse peletamiseks otsustati kipaka paadiga sõita üle mere valgeid naisi vägistama ja paksudelt eurooplastelt varasid röövima. Nii ohtlikule reisile ajab inimesi vaid meeleheide, mille puhul lootus natukenegi paremale ja turvalisemale elule kaalub üles riski nimetuna Vahemerre uppuda. Aga põgenike kodumaadel on olukord tõesti halb ja Itaalias põgenikega häda.
Pagulased ja Kreeka võlg on ühed paljudest Euroopa Liiduga ühinemise kaasavaradest. Ühise pere liikmena peame nüüd lisaks ühisele rahakotile ka ühistest jamadest osa saama. Kes seda oleks võinud Euroopa Liiduga ühinemise referendumil küll arvata, et kõik Vana-Euroopa pakutavad kingitused ei ole vaid suhkruvatt ja marmelaad. Et lisaks abiprogrammidele ja projektirahadele peame jagama ka vastutust ning rikaste riikide ebameeldivusi.
Nendest ebameeldivustest on aga üsnagi lihtne väljapääs: käed taskusse suruda ja Euroopa Liidust minema jalutada. Vastupidi ühele teisele "riikide ühendusele," mille konstitutsioonis oli liiduvabariikide lahkumise võimalus kuldsete tähtedega kirjas, ei hakka Euroopa Liit Tallinna teletorni dessantväelasi saatma. Kaaluge seda võimalust, kui sõidate ühtekuuluvusfondi rahastatud maanteel ehk külastate Euroopa regionaalarengu fondi summadest renoveeritud kooli või haiglat.