/nginx/o/2013/01/31/11991857t1h1483.jpg)
Sotsid hirmutavad ebatõdedega
:format(webp)/nginx/o/2022/11/28/14991431t1h4f70.jpg)
31. jaanuar 2013, 23:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/01/31/11991857t1h1483.jpg)
Põhjarannikus 15. jaanuaril ilmunud sotsiaaldemokraadi Jaak Alliku artikkel külvab tasuta kõrghariduse ümber ebatõdedele rajatud hirme.
Esiteks huvitab noori loomulikult vastuvõtt ülikoolidesse uue korra järgi. Uus kord tähendab rohkem tasuta õppekohti ja lävendipõhist vastuvõttu, seega võib populaarsematel erialadel vastuvõtt kergesti plaanitust suuremaks osutuda. Sotsid hirmutavad, et vastuvõtt väheneb oluliselt, ent nad kasutasid lihtsalt valesid numbreid, ja neidki vales kontekstis.
2012. aastal oli kogu vastuvõtt ülikoolidesse suurusjärgus 16 000 uut tudengit, neist 9000 tasuta kohale, sealhulgas 7000 noort alustas bakalaureuseõpinguid ja 2000 läksid magistrantuuri. Aastal 2013 lõpetab gümnaasiumi rekordiliselt vähe noori - vaid 7800. Ülikoolid saavad järgmisel aastal tasuta kohale vastu võtta 3500 tudengit enam kui tänavu ja riigipoolse rahastamise kasv katab ja isegi ületab õpilaste vähenemise ja tasulise õppe lõppemise.
Lisaks muutub vastuvõtt noorte suhtes ausamaks nii sisuliselt kui õppe kvaliteedi poolest. Massiline vastuvõtt ülikoolides loodud tasulistele kohtadele pole olnud tegelikult hea lahendus nende jaoks, kes madala lävendi küll kergelt ületasid, ent õppimisega väga hästi hakkama ei saanud. Seni kehtinud korra kohaselt oli väljalangevus esimese aasta jooksul kuni 30%. Veidi asjakohasem lävend võib tähendada mõnel kunstlikult ülepaisutatud erialal tõesti veidi väiksemat vastuvõttu, ent noorele tähendab see oluliselt suuremat tõenäosust üle finišijoone jõuda just endale sobival erialal.
Prognoosida võib, et ülikoolide tasuta õppekohtadele vastuvõtt jääb suurusjärku 13 000-14 000 noort, riigi poolt on garanteeritud vähemalt 12 500 tasuta kohta, sest vastuvõtt on alati teatud puhvriga, samas on ka gümnaasiumilõpetajaid vähem. Nelja aastaga väheneb gümnasistide arv veel umbes 15 protsenti, seega jagub lahkesti ruumi kõigile, lisaks kutseõppest tulijaile ja varem lõpetanutele.
Ülikoolis õppimise eesmärk pole ju tõepoolest diplom, vaid ettevalmistus mõtteerksaks iseseisvaks tööeluks. Allik toob välja, et sotsiaalteadustes ja ärijuhtimises, kus seni õppis 82% tudengeid tasulistel ehk seni kehtinud süsteemi kohaselt riigi poolt mittetellitud õppekohtadel, väheneb vastuvõtt ning sissesaamine muutub raskemaks.
Eesti töötukassa analüüs näitab, et nendel erialadel peakski olema vastuvõtt veidi väiksem, sest just need erialad on kõrgharidusega töötute hulgas rohkem esindatud. Seega mõneti on need massilised tasulised kohad noori petnud - oma raha eest on õpitud eriala, mille lõpetajate suhtes valitseb tööturul teatud leigus.
IRL on pidanud tudengite vajaduspõhiseid sotsiaalseid toetusi väga oluliseks. Lisaks riigieelarvest makstud senisele toimetulekutoetusele, õppetoetusele ning õppelaenu võtmise võimalusele lisandub nüüd esimest korda vaesemate perede noortele üldist palgataset vaadates täiesti arvestatav stipendium, mida hakkab saama hinnanguliselt kuni 37% sisseastuvatest tudengitest. Uus vajaduspõhine toetus on vahemikus 70-220 eurot sõltuvalt pere sissetulekust. Selle lisaks makstakse heade õppetulemuste eest tulemusstipendiume ning luuakse võimalus erakorraliseks stipendiumiks majandusliku olukorra ootamatu halvenemise puhul.
Ma nõustun, et head elu tudengite toetused teistelt maksumaksjatelt ei taga, ent väga suureks vahesid ajada oleks ka ebaõiglane. Tudengielu loomulikuks osaks on ka hooajati või osaajaga töötamine, mis annab täiendavat elatisraha.
Tõele ei vasta sugugi ka kriitika õppetöö kvaliteedi langemise kohta. Ülikoolidele tegevustoetuse eraldamisel võtab riik arvesse just nimelt õppe kvaliteeti, tulemuslikkust ja ulatust. Näiteks vaadatakse õppe läbiviimise ulatuse juures vastuvõetud üliõpilaste arvu, välisriigi õppeasutuses õppivate üliõpilaste arvu, ülikoolis õppivate välisriigi üliõpilaste arvu, korraliste õppejõududena töötavate välisõppejõudude arvu - see kõik mõjutab ju kvaliteeti.
Kvaliteedist sõltub rahastus ka väga otsestes ülikoolide tegevustoetuste lepingupunktides: hinnatav õppe läbiviimise kvaliteet sisaldab eelmistes tulemuslepingutes seatud eesmärkide täitmist, immatrikuleeritud üliõpilaste eelnevaid õppetulemusi, järgmisel kõrghariduse astmel edasiõppimist ja lõpetanute tööhõivet.
Allik peab Eestit kuidagi suutmatuks ja toob eeskujuks teisi. Tsiteerin: "Võrdselt kättesaadav ja kvaliteetne tasuta kõrgharidus on paraku võimalik vaid riikides, kus õppetoetusteks kulub 20-35% kõrghariduse rahast ja mitte 5-10% nagu meil Eestis".
Ka siin tuleb rääkida tõtt: tasuta kõrgharidust pakub üldse väga vähe riike, peamiselt on see Põhjamaade kaubamärk. Ent ka seal pole see mitte kõigile tasuta (raha küsitakse väljastpoolt Euroopa Liitu tulijatelt) ja peale selle on õppekohtade arv üsna piiratud. Miks muidu soomlased õpiksid oma raha eest Eestis suhteliselt massiliselt näiteks arstiks, veterinaariks või ärijuhiks. Sotsiaalkulutused on Skandinaavias tõesti suured, samas peab silmas pidama, et ka seal moodustab olulise osa tugisüsteemist õppelaen. Rootsi kui kõige heldema riigi näitel on riigipoolne toetus 1/3 ja 2/3 moodustab laen.